«Minu kodu» blogi: Vundamendi kaevetööd ja esimene ehmatus
11. september 2015, 22:39
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Juba vundamendi kaevetöödel saime oma esimese ehmatuse ja samas ka hea õppetunni. Eelmisel aastal majjatoodud kanalisatsioonitoru läks katki - kopp tõmbas selle peaaegu pooleks.
Kohe peale ehitusloa saabumist, hakkasin uurima erinevaid kaevetööde teenusepakkujaid. Võrdlesime erinevaid pakkumisi ja natuke ka spetsialistidega arutanud, saime selgeks, et meil piisaks vaid väiksest kopast. Aed on meil ju üsna kitsas ja suur kopp ei mahuks siin korralikult liikuma. Lisaks tekiks probleem, et peale kaevetöid ei mahuks ta väravast välja, sest "tee väravani" jääb vähem kui meeter kitsas, kui sedagi. Igal juhul oli vältimatu piirdeaia osaline lahti lõikamine koha pealt, kus hiljem autovärav hakkab olema, et kopp välja mahuks.
Tellisime miniekskavaatori koos juhiga, kellele andsime juhtnöörid, kuidas ja mida kaevata. Kuna meie majaalune pinnas on puhas ja kuiv liiv, siis võttis kogu vundamendi kaevetöö selle pisikese kopaga vaid ühe päeva. Kõigepealt lasime pinnase ära koorida ja mulla eraldi hunnikutesse tõsta. Enamuse liivast lasime keset "maja" kuhjata ja osa servadesse tõsta, et hiljem tagasitäide selle võrra lihtsam oleks.
Kui kopp oli kaevamisega olemasoleva maja külje juurde jõudnud, tuli aruteluks, et kui sügaval on kanalisatsiooni- ja veetorud, et neid kogemata katki ei teeks. Kahjuks puudus meil info kui sügaval need täpselt on. Kui kanalisatsioonitorud eelmisel kevadel majja toodi siis me lausa pildistasime üles torude asetuse aga loomulikult enam neid pilte üles ei leidnud kui vaja oli. Siit parim õppetund - alati tasub peidus olevad ühendused ja võrgud koos mõõtudega üles pildistada, et hiljem teaks, mis kuskil seina taga või põranda all - või antud juhul siis maa all - asub. Lisaks pildistamisele tasuks need hoida kohas, kus neid kiirelt leida võimalik. Me ei teadnud täpset asukohta, rääkimata sügavusest ja nii see juhtuski, mida enim kartnud olime - kopp tõmbas kanalitoru pooleks.
Olin parasjagu toas kui mees tuli ja teatas, et täna enam vett kasutada ja WC-s käia ei saa. Esialgu olime nii ähmi täis, et mõtlesime juba tellida mõne 24h-toruabi teenuse. See oleks üle 100 euro maksma läinud (esialgse arvutuse kohaselt)... Piisas ühest telefonikõnest tuttavale, kelle firma meil kanalisatsiooni kaevamas ja ühendamas käis - saime nõu, kuidas ise see toru ära vahetada ja mida poest vaja. Tund aega hiljem oli juba poes käidud ja toru parandatud, maksma läks alla 20euro. Igaks juhuks jätsime sealt edasi kaevetöödest torude ümbruse täiesti välja ja lasime kopajuhil vaid ülejäänud ära kaevata. Hiljem muidugi sai seda liiva labidaga ikka korralikult visatud.
Teine halb uudis oli see, et kui kopp majakülje natuke lahti kaevas, tundus esialgu nagu vundamenti polekski - tellised olid õhus ja nende all ohtralt liiva. Selgus, et see maja on kunagi puitvoodriga olnud ja tellised on siis hiljem ümber laotud selliselt, et kõigepealt on maapinnale killustik pandud, siis veidi valatud ja selle otsa laduma hakatud. Kopajuht keeldus sealt majakülge rohkem lahti kaevamast, kartes et majasein lihtsalt variseb kokku. Ka see osa jäi siis käsitsi kaevamiseks. Lisaks tuli nüüd tegeleda ka selle tellismüüri toestamisega.
Kopp lõpetas töö hilisõhtul ja me jäime üldiselt tööga väga rahule. Terve ühe nädala õhtud veetsime veel täpsemalt vundamendi põhja välja mõõtmisega ja tasandamisega. Väga headeks tööriistadeks olid laserlood ja laserkaugusmõõtja. Viimane oli eriti hea selleks, et vundamendi diagonaale mõõta - selleks, et nurgad ikka täisnurgad saaksid. Nüüd oli vaja veel vundamendi põhja sügavus välja mõõta, tasandada ja pinnas kinni tampida ning sai hakata vundamenti ehitama.
Augusti teisel nädalavahetusel rentisime pinnasetihendaja, millega tampisime vundamendi põhjas oleva liiva kinni ja võis alustada taldmikuplokkide ladumisega. Sellest kirjutan järgmises postituses.