Kinnisvarabüroo: üürikorteri omanik vahendustasu maksma ei pea

Anna-Liisa Mets
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kortermaja.
Kortermaja. Foto: Postimees

Üürnike ja üürileandjate vahel tekitab juba pikka aega palju paksu verd küsimus, kelle asi siis lõppude lõpuks on maaklerile vahendustasu maksmine. Peab seda siis tegema üürileandja või -võtja? Ja mille eest paljud maakleriteenust üldse mitte kasutavad omanikud vahendustasu küsivad?

Kinnisvarabüroo Laam tegevjuht Eike Lepp kinnitab, et maakleritasu on siiski kinnisvara omaniku kohustus. «Võlaõigusseaduse paragrahv 658 lõige 1 järgi kohustub maksma maakleritasu käsundiandja, kelleks on antud juhul kinnisvara omanik,» kinnitab Lepp. Samas rõhutab ta, et teisiti kokku võib alati leppida, mistõttu üürikorteriturul ongi hetkel levinud trend, et vahendustasu maksab üürilevõtja. Keegi ei keela üürihuvilisel püüda korteriomanikuga läbirääkimisi pidada, aga kui tegu on hea pakkumisega, ei ole omanik neile ilmselt kuigi avatud – suure tõenäosusega leiab ta hõlpsalt üürilise, kes on nõus maaklerile ka vahendustasu maksma.
Kas on aga mingit lootust, et antud olukord muutuma hakkaks? «Head üürikorterid on alati väga nõutud ning seni kuni pakkumine nõudlust ei ületa, see olukord ei muutu. Augustikuus, mis on niinimetatud tudengite hooaeg, võib olla korterile korraga 7-9 väga head üürilist. Just selliseid näiteid on meie maakleritel möödunud kuust mitmeid. Kui nõudlus langeb ja pakkumine tõuseb, siis vahendustasu vähegi mõtlev üürnik ei maksa,» sõnab Lepp.

Ka eraisik võib kasseerida vahendustasu
Üha sagedamini jääb kinnisvaraportaalides silma üürikuulutusi, kus juures märge, et elamispind on pakkumisel otse omanikult, aga sellest hoolimata küsib üürileandja tulevaselt üürnikult vahendustasu. Lepp räägib, et ka sellele on enamasti selgitus olemas. «Väga palju ostetakse kortereid investeeringu eesmärgil. Tihti omatakse mitmeid kortereid, mida välja üüritakse. On inimesi, kes omavad ka kümneid üürikortereid. Paraku vahetuvad ka üürnikud vahel tihedamini, kui me soovime. Uue üürniku leidmine on taas ajamahukas ettevõtmine. Kui omanikule ongi korterite välja üürimine põhitöö, siis sellelt sümboolse vahendustasu küsimine ei ole seadusevastane,» tõdeb spetsialist.
Mille eest sellisel puhul vahendustasu kasseeritakse? «Pärast eelmise üürniku lahkumist tuleb välja üüritav elamispind taas korda seada. Vormistada korteri üürileandmise kuulutus erinevatesse portaalidesse, eelnevalt teha korralikud hetkeolukorda kajastavad fotod pakutavast pinnast. Populaarse elamispinna puhul, kus asukoht ja hind paigas, võib oodata suurt huviliste tungi. Tihti peetakse läbirääkimisi veel mitme võimaliku üürnikuga. Enne, kui sõlmitakse leping, uuritakse uue üürniku tausta, maksevõimekust. Kõik need tegevused võtavad aega ning selle eest võivad üürileandjad küsida oma tegevuse eest vahendustasu. Seadus seda osa ei reguleeri, seega midagi illegaalset selles ei ole. Vahendustasu on tasu protsessi juhtimise eest üürile andja poolt,» ütleb ekspert.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles