1Partner Kinnisvara tegevdirektori Martin Vahteri sõnul on tõmbekeskusest väljapoole kodu rajamine kallis ning inimene ei saa majaehitusele kulutatud raha kunagi tagasi.
Kinnisvaraspetsialist: maale kolivad ainult ekstreemsuseihalejad või rikkad
12. oktoober 2015, 13:44
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Martin Vahteri sõnul väheneb linnast välja ehitatud maja väärtus ja investeeringu tasuvus iga kilomeetriga. «Kui äärelinnas saab uut maja müües ehitusmaksumusest tagasi 80 protsenti, siis maanurgas vaevalt poole ja sedagi juhul, kui leidub ostja,» ütleb ta.
Tema kinnitusel on maale kolimine vastupidiselt tavaloogikale mitte vaeste, vaid rikaste hobi. «Lõuna-Eesti kuplite vahele on vingeid maju ehitatud küll, aga see raha tuleb Tartust või Tallinnast, mitte kohapealt.»
«Maale ehitamine on nagu saarele suvila püstitamine – kõik ehitusmehest kuni ukselingini tuleb kaugelt kohale tuua, pole vett, pole elektrit, on ainult suur kulu. Samas kui inimene müümisele ei mõtle, vaid soovib rajada endale pikaks ajaks kodu, siis vahet ju pole ja võib ehitada küll,» nendib tegevdirektor.
Kinnisvaraeksperdi sõnul on üle Eesti korda tehtud kümneid uhkeid mõisakomplekse, mille uued omanikud on ehitanud endale kulusid arvestamata superkodu. «Kui mõisa renoveerimine maksab kaks miljonit, siis müües saaks sellest tagasi vaid neljandiku. Ka mõisarestoranid on üldjuhul hobi, millele omanik maksab peale,» kirjeldab ta ja lisab, et väärtusliku hoone renoveerimiseks saab teatud määral abi ka eurorahast.
«Maakohtades ringi sõites läheb üldpilt paremaks, hoovid on korras ja muru niidetud, aga kui kuskil maja ümber kukub, siis naljalt uut enam asemele ei tehta. Olukorras, kus lähim pood on 20 kilomeetri kaugusel ja lund niikuinii keegi ei lükka, võib Eesti maaelu päris ekstreemne kogemus olla,» leiab Vahter.