Oli aeg, kus kõige trenditeadlikumate inimeste kodu oli tume. Mitte depressiivne, vaid hubane, mõnus, rahustav ja hämar. Nüüd peab sisekujundus olema hele, kerge ja õhuline. Mis juhtus hubase tumedaga?
Valge võidukäik: mis juhtus tumeda sisekujundusega?
20. oktoober 2015, 09:47
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Veebiportaal ApartmentTherapy arutleb, et võib-olla on tegu lihtsalt muutunud kultuuriga. Tumedad interjöörid hakkasid pildilt kaduma juba 18. sajandi lõpus ja 19. sajandi alguses, kui läks moodi pindade pleegitamine, selge klaasi ja rohkete peeglite kasutamine sisekujunduses ja nii edasi. Kuna teadus arenes ja tähelepanu pöörati puhta õhu kvaliteedile ja õhu liikumisele kodudes, hakati pisikeste kambrite asemel hindama avatud ruumi, mis muutis elamute planeeringud senisest avatumaks.
Võimalik, et esimese tõuke heledamate eluruumide sünniks andis elektrivalgus – kuniks kodu sai valgustada peamiselt küünaldega, polnud mõtet ruumide heledamaks võõpamisega vaeva näha, pigem kujundati see juba kohe võimalikult tumedaks. Kunstliku valguse sünniga aga tekkis inimestes kihk kõik heledamaks muuta.
Võimalik aga, et tegu pole siiski tehnoloogia arengust tingitud muudatusega. Mõned ajaloolased on seisukohal, et ühel hetkel hakkasid sisekujunduses tooni andma Skandinaaviapärased elamised, mis piirkonna päikesepuuduse pärast on alati heledad olnud. Nende hinnangul polegi valgehullus seotud millegi muu kui lihtsalt moega.
Kui varasemate sajandite inimestele seostus hubasuse ja mugavusega pigem tume eluruum, siis valdav osa kaasaegsetest inimestest tunneb end hästi ümbritsetuna valgest ja helgest sisekujundusest.
Kas see jääbki nii? Vaevalt küll. Juba praegu on näha märke, et inimesed, kes seni on jumaldanud helgust ja valgust, lisavad oma kodudesse pisut tumedamat aktsenti, olgu siis kas või tekstiilide abil.