Kalamaja kipub viimasel ajal olema piirkond, kuhu tahavad kolida kõik. Kõnealune noor pere aga seadis end sellesse linnaossa sisse eelkõige sellepärast, et nad lihtsalt sobivad omavahel.
Galerii: disaini hindava noore pere kodu Kalamajas
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Enne päris oma kodu soetamist oli pere Kalamajas, kõigest paar tänavat praegusest kodukohast eemal, elanud juba pisut üle kahe aasta. Kant oli neile hästi tuttav ja südamelähedane – vaikne piirkond, kus samas olemas kõik noorele perele vajalik.
Uues korteris ootasid ees neli beeži seina, seega sai esimeseks tööks nende valgeks võõpamine. «Ma arvan, et valge on lõuendiks hea värv, millele on lihtne aegamööda detaile lisada, mööbli ja aksessuaaride näol. Valge on ka selles mõttes hea, et saab vaadata ja mõelda, kas on üldse soov veel mingisugust värvi seintele tuua või hoopis mõni sein tapeetida. Kui seda kohe teha, ja väga kindlat visiooni pole, siis võib ilmest kiiresti tüdineda,» ütleb pereema.
Nägemus sellest, milline kodu lõpuks olema peaks, oli noortel enam-vähem olemas, asja lihtsustas seegi, et paari maitse on sarnane: segu uuest ja vanast, skandinaavialik valge, sekka mõned värvilaigud. «Väärtustame naturaalseid materjale ning isetegemist. Esiku garderoob ja magamistoa garderoob on mehe enda tehtud. Mitmed mööblitükid on mehe korrastatud,» räägib naine.
Kodu köögi ümber
Asi, mis kodu nägu kujundama hakkas, on selles peres köök. Selle valmistas pereisa tädipoeg Taavi Kaldaru, kes pärast korduvalt ümbermõeldud planeeringut tegi valmis täpselt sellise köögi, millist noored soovinud olid.
Teine väga tähtis sisustuselement on Borgi diivan, mida valiti kaua – leiti see lõpuks alles pool aastat pärast sissekolimist. Vähemoluliseks ei pidanud pere ka suurt söögilauda, mis tänaseks päevaks aga enam nii suur ei tundugi: pere on vahepeal kasvanud ja kui veel sõbrad-sugulased külla tulevad, jääb ruumi selle ümber õige väheks.
Noore pere kodus kohtab Skandinaavia ja Eesti disaini ning leide vanakraamikauplustest. «Meil on mööblit String System’lt, Byhandilt, IKEAst, Eesti tootedisainerite esemeid, nagu näiteks Pavel Sidorenko seinakell. Väga meeldivad mulle meie lampide värvilised kangasjuhtmed, mida oleme tellinud Kangasjuhtmest ning PULO disaini lambisoklid,» loetleb pereema.
Valmis ei saagi
Kas nüüd, kaks aastat pärast sissekolimist, on kodu valmis? Selgub, et mitte. «Meie neljast toast on hetkel võib öelda, et valmis kaks, elutuba ja vanema lapse tuba. Meie magamistoas on vaja läbi mõelda, mida teha seintega, kas värvime või tapeedime ning väiksema lapse toas, millel on hetkel töötoa funktsioon, on vaja samuti mõelda, mida teha seintega. Mööbel on põhimõtteliselt kõik olemas, vaja vaid see kõik paika panna ja tuba mõne sisekujundus aksessuaariga ilmestada,» ütleb pereema ja usub, et päriselt valmis ei saa nende elamine kunagi – miski on kogu aeg muutumises.