USA ettevõtja ja autor James Altucher kirjutab oma blogis põhjusest, miks temast enam koduomanikku ei saa.
Aus ülestunnistus: ma ei osta enam kunagi kodu
9. november 2015, 10:59
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
1. Liiga suur sissemakse. «Mind lohutati küll, et hinnad tõusevad, ja tõusid ka, aga kui mõelda kogu investeeringule, mis sa tegema pead, siis neljasajast tuhandest dollarist 100 000 läheb lihtsalt tuulde.»
2. Igasugused lisatasud ja maksud. «Notari- ja maakleritasud, kolimine, kindlustused, ja riigimaksud,» loetleb mees üles kinnisvara omamisega seonduvad paratamatud kulud.
3. Kulud maja ülalpidamisele. «Kord on vaja kutsuda nõudepesumasina parandaja, kord mõni teine meistrimees, ja see pole mitte odav lõbu. Kogu aeg on maja juures tarvis midagi kohendada,» muljetab mees.
4. Oled maja külge aheldatud. «Puudub vabadus vajadusel elu- ja töökohta vahetada,» pajatab mees kinnisvaraomaniku elu varjukülgedest.«Kinnisvara omamisest sai USA-s religioon, kui piirkonna suured tööandjad õhutasid inimesi ostma kodu sealsamas töökoha juures, välistamaks muud valikud kui nende juures ametis olla,» leiab mees.
5. Halb investeering. «Sa ei saa maja vajadusel viivitamatult realiseerida ning reeglina pead selle investeeringu tegemiseks raha laenama.»
Mees toob välja ka üürimise plussid. «Mul on vabadus üürileping iga kell lõpetada ja ära kolida,» kirjutab ta. «Oma ajaga on ka midagi paremat peale hakata kui maja putitada.» Mehe sõnul on ka üürikortereid, mida võimalik oma äranägemise järgi renoveerida ning igasugused tasud ja maksud sisalduvad üürihinnas. Kes aga jätkuvalt omamist rentimisele eelistab, sel soovitab mees vaadelda ka psühholoogilisi põhjusi. «Tuleks endalt küsida - miks ma soovin midagi omada? Mida see tegelikult minu jaoks tähendab? Nii jõuate omamise tegelike põhjusteni.»