Kas annaksid mõne toa oma elamisest rendile täiesti võõrale inimesele? Riske on mitmeid, aga paljud siiski teevad seda, näiteks selleks, et majanduslikult raske perioodiga toime tulla. Kogemus võib aga päris kehvaks osutuda.
Kohutav kogemus: miks ma ei võta enam kunagi üürilist
20. november 2015, 16:27
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Dona DeZube kirjutab portaalis HouseLogic, et ta ei osanud mingeid ohte näha, kui värske tudengina kaasõpilase oma kahe magamistoaga kodusse elama võttis. «Läks paar kuud enne, kui ma jõudsin jälile tõsiasjale, et ta pakub koolivälisel ajal erootilist massaaži ja et tema pidev nohu pole mitte allergiline, vaid tekkinud liigsest kokaiinitarbimisest,» kirjutab naine.
Sellest kogemusest piisas Donale nii lõplikult, et järgmine inimene, kellega ta eluaset jagama soostus, oli alles tema abikaasa.
«Praegu ma võib-olla kaaluksin ka võõra enda kodusse elamavõtmist, aga seda vaid juhul, kui ma tõesti väga suures rahahädas oleksin,» ütleb ta.
Blogija Lydia Schultz tõdeb, et ka temal on üürilisega väga kehv kogemus, kuigi tegu oli naise pikaajalise sõbrannaga. «Ta pidi minu juures peatuma vaid mõned kuud, kuniks endale uue üürikorteri leiab. Mõnest kuust sai enam kui aasta ja kuigi sõbrannadena klappisime me enne kokkukolimist suurepäraselt, siis kodu jagada ma temaga ei suutnud. Tal polnud harjumust enda järelt koristada ja läbirääkimised ei viinud meid ses osas kusagile. Lahku kolisime päris koleda tüliga,» räägib Lydia.
Kehva kogemust ei pea aga üldse nii kaugelt otsima. Kadi, kes pärast ülikooli lõppu pisut aega töötanuna endale laenuga kohe avarama korteri ostis, et kunagi pere tekkides ja laienedes kolima ei peaks, leidis mingil hetkel, et oleks hea mõte kodukulusid vähendada ja üks vaba tuba kellelegi välja üürida. Sobivaks kandidaadiks osutus tuttava tuttav - pealtnäha korralik naisterahvas. «Ja ma pean ütlema, et ega tal midagi viga ei olnudki, peale selle, et ta tundis ennast minu kodus nagu enda kodus. Milleks tal oli täielik õigus, sest ma ise olin öelnud, et väljaspool minu magamistuba võib ta end korteris koduselt tunda. Lihtsalt mina sain üsna kiiresti aru, et ma ei suuda mitte kellegagi sel moel kodu jagada,» tunnistab naine, et ei mõelnud enne pakkumise tegemist piisavalt järele.
Kas sina oled kellelegi tuba üürile andnud? Millised on kogemused? Kas kaaluksid sellist varianti nii üürileandja, kui -võtjana?