Naabrite välimääraja: kes ja kuidas remonti suhtub?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Korteriomanikud oma vara töökorras hoidmiseks majandama seda koos paljude kaasomanikega, kelle hoiakuid hoone kui terviku nägemisel, piisava omanikuks olemise kogemuse puudumisel, on ütlemata keeruline muuta, leiab ESTEA.ee konsultant Veiko Välja ja toob ära üldlevinud stereotüübid, keda igast kortermajast ilmselt leida võib.
«Tüüpide kirjelduse koostamisel ei ole silmas peetud ühtegi konkreetset isikut või hoonetüüpi – tegemist on väga üldise suhtumise ja hoiakute kirjeldusega,» kinnitab ta.
ESIMENE TÜÜP: KÕIKETEADJA
Väga sagedasti esinev tüüp, reeglina toimetamas suure remontivajava kortermajaga, on spetsialist igal alal. Tüüp teab ja tunneb ehitusala, ventilatsiooni-, kütte-,vee- ja kanalisüsteeme, rääkimata elektritöödest ja kinnisvara majandamisest tervikuna. Olles enamiku kaasomanike silmis vaieldamatu spetsialist, jätab ta ka oma valdkonda põhjalikult tundvate inseneride hinnangud kinnisvara tehnilisele seisukorrale tähelepanuta. Veelgi enam, erapooletu insenerteabe ja majanduskava olemasolul või ka riigipoolsetest rekonstrueerimistoetustest teadlik olles, võib kahtlustada selles korteriomanike vastast vandenõu. Kortermajade tervikliku rekonstrueerimise ja kinnisvara energiatõhususe parandamise riiklikud kavad on selle tüübi hinnangul vabamüürlaste kätetöö. Mis pole sugugi kasulikud kaasajastamist vajavate hoonete korteriomanikele, vaid hoopis tasuta toetuse andjatele.
TEINE TÜÜP: LAS JÄÄDA, NAGU ON
Samuti väga levinud tüüp, ettevaatlik, kuid seda mitte majanduslikus mõttes. Tunnistab oma väheseid kinnisvaraalaseid teadmisi, omamata siiski oma kortermaja majandamiseks erapooletut ja tulevikku vaatavat tervikpilti. Teadmatus peegeldub ka selle tüübi majandatavas kinnisvaras – kortermaja puudulik hooldus, poolikud või nõuetekohaselt tegemata remondid. Ega seetõttu hädapärased kulutused ja avariiremondid tegemata jää – probleeme ennetava pikaajalise majanduskava puudumise maksavad seda tüüpi korteriomanikud keskmiselt 35% kallimate remontide hinnaga kinni ( Soome VTT uuring ). Puuduvat ja hooldamata ventilatsiooni või remontivajavaid kütteseadmeid ravib tüüp paigaldades kampaania korras suitsu- ja vingugaasi anduri, selmet probleemi põhjusteni jõuda ja see tervikuna lahendada.
KOLMAS TÜÜP: OMAKASUPÜÜDLIK SUSSERDAJA
Ka suhteliselt tihti esinev tüüp, kes osava jutuga sokutab ennast võimalusel kortermaja juhatusse, saamaks ligipääs hoone remondi ja hoolduste vahenditele, mille jagamist siis endale kasulikus või osavate müügimeeste soovitatud suunas liigutama hakata. Sellise tüübi trikitamise edu tagavad oma kinnisvara suhtes ükskõiksed, puuduva erapooletu insenerteabe ja pikaajalise majanduskavata kaasomanikud. Korteriomanikest on sellise tüübi esindajaid märksa rohkem ja nende huvi kinnisvara kui terviku korrashoiu osas lõpeb oma korteri välisukse piiril. Seda tüüpi ei huvita ülemiste korruste hallitavad seinad, keldris lekkiv kanalitoru või varisemisohtlik rõdu, täpselt niikaua, kui tema enda korteri tammeparketiga kõik korras on.
NELJAS TÜÜP: PENSIONÄR, KES ON KÕIGE VASTU
Kinnisvara vajab mõistlikku majandamist sõltumata selle elanike vanusest või sissetulekutest. Kasutades pensionäri staatust kui võimalikku kaitsekilpi kõigi korterelamu majandamist tõhustavate otsuste blokeerimisel, unustavad sarnased tüübid, et hooned nagu ka inimesed, vananevad ja vajavad kindla aja tagant põhjalikku remonti. Pensionärid on kortermajas igati täieõiguslikud ( koos kohustustega ) kinnisvara omanikud ja hoones tegemata töödega ajas kogunevat remondivõlga, või ka korterite puuduliku õhuvahetusega võimalike terviseprobleemide tekitamise eest, maksaksid seadustest tulenevalt võrdselt kõik kaasomanikud. Kui aastakümnete pikkuses remondivõlas kortermajal on tervikrenoveerimiseks vajaminevatest omavahenditest puudu, siis tuleb kasutada riigipoolseid toetusi ja laenu, mis kokkuvõttes on tunduvalt odavam, kui vastalise pensionäri suhtumine – makstes hoonet jupikaupa remontides võrreldes tervikrenoveeritud kortermajaga tunduvalt suuremaid ülalpidamiskulusid. Teadaolevalt moodustavad kinnisvara majandamisel ehituskulud vaid 20% ja ülalpidamiskulud 80%, kusjuures nõukaaegsete kortermajade kavandatud eluiga oli 25-30 ja põhjamaades on see number keskmiselt 50 aastat, peale mida vajavad kõik hooned uueks elutsükliks juba põhjalikumat remonti.