Olulised ehitusvead, mis kimbutavad sovetiajal ehitatud paneelmaju

Foto: Ove Maidla.

Legendaarne TTÜ emeriitprofessor Karl Õiger vahendab EKÜL ajakirjas Elamu ehitusvigu, mis kimbutavad sovetiaegseid paneelmaju: näiteks on puuduliku ventilatsioonilahenduse tõttu õhuvahetus köögis, WCs ja vannitoas vajalikust mitu korda väiksem. «Samuti on probleemiks vähese soojapidavusega ja kohatiste külmasildadega välispiirded: katused ja välisseinad. Ka rõdude, lodžade ja varikatuste konstruktsioon ei ole hea,» rääkis professor.

Kuidas teile tundub - kas inimesed on mõistnud, et kortermaju on tarvis renoveerida?

Kui midagi ei tee, saab paneelelamute kasutusaeg varsti otsa. Väikeste remontidega ei saa seda väga palju pikendada, kuid suurte renoveerimistöödega pikeneks majade eluiga vähemalt paar korda. Tallinna suured magalarajoonid valmisid 30 aasta jooksul. Majad kerkisid kiiresti - näiteks monteeriti nelja trepikojaga paneelmaja üks korrus nädala jooksul, seega kulus viiekorruselise hoone püstitamiseks viis nädalat. Ka viimistlustööd toimusid suhteliselt kiiresti, kuna lagede ja seinte paneelide pinnad olid siledad. Lõpuks oli siinse elamuehituskombinaadi toodang 200 000 m2 elamispinda aastas ehk üheksa viiekorruselist hoonet kuus. Taolist elamuehituse kiirust praegu ei ole.

Mõistagi tehti vigu, kasvõi ventilatsiooni lahendustes: köögi, WC ja vannitoa ventilatsiooniplokkide kanalid pidid korrustel tulema üksteise kohale, see aga vajalikul tasemel ei õnnestunud. Püüti panna mingeid vahetükke, aga tõmme pole suurem asi. Paljudel hoonetel peaks WC ja vannitoa õhutus toimuma seinale paigaldatud plekktoru kaudu, mis ühendatud ventilatsiooniplokiga, inimesed aga kipuvad need maha võtma, kuna segavad seinakappide paigaldamist ja polegi mingit õhuvahetust, see on vajalikust lausa mitu korda väiksem. Iseäranis vanem generatsioon ei taha mõista, et majade püsimine vajab investeeringut.  

Millises  tehnilises seisukorras on praegu suurem osa meie magalarajoonidest?

Üldiselt võib küll öelda, et iga  hoone või rajatis kestab niikaua, kui me teda vajame. Paljudel paneelmajadel on juba 50 aastat täis, esimestel juba 55 aastat. Viimastel aastatel on kahjuks hakatud inimesi üha sagedamini hirmutama alusetu jutuga, et  paneelmajad ning magalarajoonid varisevad kohe kokku.

Tundub, et sõna «paneelmaja»  sisaldab paljude inimeste jaoks mingit omapärast arusaamatut müstikat, ebameeldivat emotsiooni. Tegelikult on see maja ehk konstruktsioon, nagu iga teinegi ehitis, milliseid kerkib ka tänapäeval ja edaspidigi. Paneelidest ehitamine on lihtsalt üks industriaalne ehitusviis. Tehaseliste elementidega on kergem saavutada ka paremat kvaliteeti.

Nõukogude ajal  ehitati mitut tüüpi paneelmaju. See hoone valmistamise tehnoloogia ja lahendus, mille järgi siin põhiliselt ehitati, osteti Prantsusmaalt. Tegu on ühe tugeva konstruktsiooniga – iga toa tagant hoonega ristsuunas kandev sein, keskel piki hoonet veel kandesein ja välisseinad ning vahelaepaneelid on omavahel kokku liidetud mitte niivõrd keevisühenduste kui sissebetoneeritud terasankrutega, see tähendab, et ühendussõlmed on betooniga monolitiseeritud.

Millised on magalarajoonide korrusmajade kõige probleemsemad osad?

Probleemiks on vähese soojapidavusega ja kohatiste külmasildadega välispiirded (katused, välisseinad). Ka rõdude, lodžade ja varikatuste konstruktsioon ei ole hea. Omaette küsimus on nende sovetiaegsete majade väljanägemine, plaanilahendus ehk muud ekspluatatsiooniomadused.

Väidaksin, et kui välisseinad ka ära kukuksid, siis paneelmaja seisaks ikka püsti nagu mesilaskärg. Vahelaed toetuvad neljale seinale, aga olen neid katsetanud ka kahel pikiserval toetatuna, ja need kannavad.

Omaette probleemiks võib aja jooksul kujuneda paneelhoonete välisseinte välisplaatide kinnitus (välimise ja sisemise kandva plaadi vaheliste rangide lahtitulek – korrosioon), mida küll senini ei ole kuskil leitud ega tuvastatud. Vajadusel saab neid terasankrutega kinnitada, nagu tellishoonete lahtitulnud välivoodreid või asendada uuega. Soomes on taolisi hooneid väga kenasti renoveeritud, kuna sisemine kandev plaat jääb alles, eemaldatakse lahtitulnud vana välisplaat, asendatakse vana soojustus ja paigaldatakse uus välisviimistlus.

Tervikrenoveeritavates majades vahetatakse välja ka ventilatsioonisüsteem, katus ehitatakse ümber, aga vundament ja põhilised kandvad konstruktsioonid jäävad alles. Meie paneelhoonete puhul räägitakse, et need olevat projekteeritud ja ehitatud 25 aastaks. Ei tea, kust see teadmine on võetud, kuid häiriv on seda kuulda küll.  Kõikvõimalikud puitmajad Tallinnas Kalamajas või Kassisabas, Pärnus, Viljandis, Tartus jne, jne, mis ehitatud enne Teist maailmasõda ja mille vanus on 70–80 ja enam aastat, kestavad siiamaani, kui on olnud hoolsa peremehe käes ning neid on remonditud-renoveeritud.

Saja-aastaseid hea tervisega raudbetoonhiiglasi leidub küll ja küll. Väliskeskkonna mõjul aja jooksul betoon küll muutub ja sarrus võib hakata veidi roostetama, aga majade säilitamiseks saab alati midagi teha. Kulutused lihtsalt aja jooksul kasvavad. Loomulikult saab ühe või teise hoone kasutusiga lõpuks otsa, kas siis materjalide, konstruktsiooniosade suurte kahjustuste, moraalse vananemise või suurte remondi- ja ekspluatatsioonikulude tõttu, sel juhul tuleb hoone tõepoolest uuega asendada.

Hoone eluiga võib püüda tehniliste abinõudega kui tahes kaua pikendada, eriti kui tegemist on mingi tähtsa arhitektuurimälestisega. Kui aga tõepoolest tekiks lähemal ajal soov ja vajadus 30–40 aasta jooksul ehitatud raudbetoon-, gaasbetoon- ja kivihooned (Tallinna mägedes, Tartus ja mujalgi linnades ehitatud elamud, tehasehooned, rajatised) asendada uutega, siis osutuks see lähemal ajal üsna kindlasti ülejõukäivaks, lausa ulmeliseks väljakutseks – see nõuab raha ja aega ega käi päris kindlasti üks-kaks-kolm.

Ma ei tea küll ühtki paneelelamut, mis oleks vabaks jäänud. Tegelikult oleks muidugi päris huvitav uurida, kuidas üks niisugune maja asendamise projekt teostub – alates lammutatava maja tehnilisest seisukorrast ja inimeste ümberasustamisest, kuni uude majja kolimiseni. Tuleks lähiajal kohe ühe majaga läbi teha. Aga seda ei saa päris kindlasti teha nii, et maja lammutatakse Mustamäel ja uus ehitatakse Lasnamäele või ka vastupidi. Rääkimata sellest, et lammutatud korrusmaja korteriomanikest saaks uues majas üürnikud – siin on palju küsimusi, mis lahendamist vajavad, enne kui taolisi ideid õhku paisata.