Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

«Minu kodu» blogi: Meie maja autor

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Kalev Kokk, 18. mai, 2016 | FOTO: Kärt-Britt Kokk

Meie peret on tabanud valus kaotus ja seetõttu tuleb seekordne postitus üsna kurb.

Ma tahan täna kirjutada inimesest, kes on meie perele nii palju abiks ja toeks olnud, et seda kõike ei olegi võimalik sõnadega väljendada ning on teenimatult vähe au ja kiitust saanud.

Minu mehe isa, Kalev Kokk, keda me mõlemad isaks nimetame, kaotas eelmisel nädalavahetusel võitluse vähiga. Elu on vahest nii ebaõiglane - võttes ära meilt parimad, tublimad ja kallimad...

Viimastel nädalatel mina ise isa vaatamas ei suutnud käia - tahtsin teda mäletada sellisena nagu ta tegelikult oli - lõbusa ja täisjõulise mehena mitte vähist nõrkenud inimvarena… ent me suhtlesime kirja teel ja siin postituses nopin mõned tema tsitaadid ja jagan neid teiega tema mälestuseks.

Isa oli põhiline nõuandja ja abistaja meie esimese oma korteri ehitusel, siinse vana majaosa kapitaalsel renoveerimisel ja meie uue maja projekteerijana, joonestajana ja põhilise töödejuhatajana üldehitusel. Isa oli õppinud sisearhitektiks, ent põhiosa oma elust töötanud arhitekt-konstruktorina, lisaks muudele ametitele - polnud tööd, mida ta ei osanud - torutööd, elektritööd, kaminate ehitus, üldehitus, mööbli ehitus. Kuldsete kätega mees!

Ühes oma viimases kirjas mulle kirjutas ta:

«Hamba sain verele kui teie muldonni põrandat tegime. Järgnes läbiligunenud põranda vahetamine teie vanas majaosas. Hoidsin poisi tööl silma peal ja kui ta tuli oma jutuga, et on ehitamiseks valmis, oli ka minu otsus valmis teile appi tulla - eestlaste komme talguid teha, hoolimata sellest kui pikaks need venivad. Kogemused olid mul olemas ja ma vajasin nende kasutamiseks võimalust. Olen õppinud sisearhitektiks, kuid erastamise perioodist peale tegin tegelikult arhitekt-konstruktori tööd algul oma allkirjaga ja hiljem teiste tuntud arhitektide allkirjade all - olen tänulik, et sain oma kogemusi kasutada, muidu kaoks nad koos minuga - tänud.»

Muldonni all mõtles ta meie esimest kodu – korterit, mille ostsime nii kohutavas seisus, et ülejäänud pere arvas, et oleme hulluks läinud, et sellise projekti ette võtame – põrandal oli muld ja lammutusrämps, laest nägi ülemist korterit. Tema juhendamisel ja tema abiga tegime sellest korterist imeilusa kodu.

Isa jagas meile mitmeid nippe, kuidas kiiremini ja paremini ehitada. Igale küsimusele oli tal vastus olemas ja kui ei olnud, oli tal kontakte, kelle juurde meid suunata. Ilma temata me seda maja ei oleks ehitanud. Tema on meie uue kodu autor - ta tegi meie varesejalgadest kritseldustest korralikud joonised ja projekteeris kogu välisilme - see maja on kõige suurem mälestus temast. Kuigi arhitektina on meie kodu projektil kirjas teine nimi, siis tegelikult kogu projekteerimistöö tegi ära isa. Arhitekt tegi vaid väiksed parandused ja tegeles Tallinna linnavalitsuse bürokraatiaga.

Vähidiagnoosi sai ta enne kui meie ehitusloa kätte saime ja olime arvestanud, et tema tervise tõttu me teda appi ehitama ei kutsu – kui üldse, siis vaid nõu andma. Ent isegi keemiaravide vahepeal oli tema see, kes laupäeva hommikul kell seitse helistas ja küsis: «Noh, kas teeme ka midagi täna?»   Miks ta siia ise tahtis, kirjutas ta kirjas:

«Kuna see koht on mändide all, linnulaul ümberringi, hea ilm enamasti - kuurort. Taipasin seda kui ühel hommikul varem kohale jõudsime ja ma rüüpasin kohvi teise korruse sarikate vahel - idüll minu jaoks, sest mul ei ole olnud varem kunagi kogemust sellises kohas tööd teha, et mitte häirida ümbruse sulnist rahu, imeline. Ma olin seal üpris õnnelik, sest kõigele lisaks tegin tööd, mis on mu lemmiktöö.»

Mitmel korral, kui meil ehituse peal mõistus otsa sai, et kuidas edasi – tuli isa  ja lahendas mure loetud minutitega. Nii sai näiteks teisele korrusele materjal tõstetud talide abil tema initsiatiivil. Tavaehitusel oleks selleks kraanat kasutatud. Renditavate tellingute asemel leiutas ta isetehtud tellingud, mis olid majakarkassi külge kinnitatud. Ka teise korruse välisviimistlusel kaalusime me erinevate tõstukite renti ja muretsesime, kas need meie aeda väga üles ei künna – kuni tuli isa ja põhimõtteliselt ehitusjääkidest ehitas teisaldatavad tugevad tellingud ja seda kõike vaid poole tunniga. Rääkimata trepiehitusest, mis meile tundus sama keeruline nagu hiina keel. Isa tegi arvutis joonised, printis välja ja tuli ehitas selle kahe päevaga käsitsi valmis.

Oma kirjas kirjutas ta:

«Tõsiselt võttes vajab iga omamoodi meister ainult võimalust oma oskusi rakendada nagu mul teie juures õnnestus, tänuväärt.»

Isa ütles alati, et üks tõeline mees peab elus kolme asja tegema: pere looma, puu istutama ja maja ehitama. Tema sai kõik need kolm tehtud. Ta on kasvatanud üles kaks imelist poega, kes on sama suure südamega kui ta ise oli. Minu mees on - suuresti tänu oma isale - samuti kuldsete kätega, ühegi töö ees kartma ei löö ja kõigega saab hakkama suurepäraselt.

Mul on hea meel, et me omavahel kirjutasime ja sain talle öelda, kui oluline ta meile oli ja kui suurt tänutunnet me mõlemad tunneme. Oma viimases kirjas talle, tänasin teda, et on sellise poja kasvatanud.

Tsitaat isa kirjast:

Teie mõlemad tegite kahe mehe tööd - edu teile.

Olete just täpselt uskumatult tublid, uskumatult. See on õnnelik paik, kus kõik see imetegemine toimub, kordumatu.

Kalev

Puhka rahus, kallis Isa! Me jääme Sind väga igatsema!

Isa meie ehituse peal - üht järjekordset töövõitu tähistamas. Pilt tehtud maikuus, 2016.a

Tagasi üles