/nginx/o/2013/03/14/1638150t1h314b.jpg)
Eestis on puhkenud tõeline tordibuum – hakkajad naised käivad ühelt tordikoolituselt teisele ning jagavad sotsiaalmeedias üksteisele nõuandeid ja õpetusi 24/7. Kes need inimesed on, kuidas nad sellise magusa elu juurde on jõudnud ja mis neid selles köidab?
Tähelepanuväärne on see, et nendest kolmest ettevõtlikust naisest, kes oma tordiäri käima lükanud ja kellest allpool juttu, ei saa ükski end enne huvi tekkimist torditegemise vastu kondiitrialal professionaaliks pidada. Õppima, ennast täiendama ja magusat tordimaailma avastama pani neid eelkõige soov midagi oma kätega luua ning seda rõõmu teistega jagada.
Direktorist tordikunstnikuks
Üks parimaid Eesti tordimeistreid ja -koolitajaid on Olga Danilova, kelle meistrikursustele (ükskõik, mida või millist tehnikat ta parasjagu ei õpetaks) on alati tohutu tung hoolimata sellest, et Olga koolitused pole sugugi odavate killast. Soodsa hinnaga pole ka Olga kujundatud tordid, aga pulmatortide tellimuste järg on sellegipoolest otsaga juulikuus. Need, kes Olga juures kätt harjutanud või torte maitsnud on ühel meelel: need on igat väljakäidud eurot väärt!
Enne kui Olgast sai üle Eesti tuntud tordimeister, töötas ta suisa unistuste ametikohal – rahvusvahelise arvutifirma müügiesindajana ja ühe rahvusvahelise firma Eesti esinduse direktorina. Olga viibis palju välislähetustel, pidas tähtsaid läbirääkimisi, kuid tegelikkuses tähendas see esmaspäevast reedeni eemalolekut kodust ja perekonnast. «Nagu naistel ikka, tuli ka minul valida: kas perekond või töö. Kui poeg Robert sündis, elasin veel kolm aastat selles režiimis, kuid mingil hetkel mõistsin, et nii pole enam võimalik jätkata – laps ei näegi mind ja mina teda.»
Juba siis, kui poeg oli veel kahene, tegi Olga talle sünnipäevaks esimese tordi. Kuna soov oli teha midagi tõeliselt erilist, kerkis kohe küsimus: aga kuidas ning milliste vahendite ja materjalidega? Teadmisi polnud, infot polnud ning Olga sukeldus internetti. Kui Olga oli oma elus juba teist korda karjäärirallile pidurit tõmmanud, taas koduseks jäänud ja tordimeisterdamise juurde tagasi jõudnud, hakkasid tema tortidest vaimustunud sõbrad-tuttavad innustama: ava oma tordiäri!
«Algul kõhklesin, ent kui tellimusi kogunes nädalas juba 2-3, mõistsin, et see ongi mu päris töö,» meenutab Olga. Naine nendib, et tordi valmistamisest palju raskem oli tal oma tööle hinda määrata. «Nüüd tean täpselt, mis on tooraine, elektri- ja rendikulu ning minu ajakulu. Aga kuna kodus ei tohi tellimustöid raha eest teha, võtsin asja põhjalikult ette ja läksin Tallinna Teeninduskooli ning lõpetasin kondiitri eriala.»
Oli õnnelik juhus, et Olga sattus praktikale ühte Eesti suuremasse pagariärisse Europagar, sest sellest sai tema ettevõtmise pöördepunkt. «Seal oli väga moodne ja suur kondiitritsehh ning palju ruumi. Võtsin julguse kokku ja ütlesin omanikule, et rentigu mulle üks nurk!» Oma rendinurga Olga saigi ning hakkas seal oma esimesi tellimustorte valmistama.
Tänavu veebruaris sai Olgal oma tordifirma Supertort käivitamisest täis alles kaks aastat, kuid tellimuste järg on kaks kuud ette. Kuna Olga ei tee masstoodangut, vaid individuaaltellimusi, siis 2-3 torti nädalavahetuseks ongi jõudluse piir, ütleb meisterkondiiter. Olgal on kaks abilist, kelleta ta oma ettevõtmist kuidagi ette ei kujuta: abikaasa Konstantin ja abikondiiter Krista Heinmets. «Ilma Kristata ei oleks ma oma ettevõttega kindlasti seal, kus ma praegu olen,» tunnustab Olga oma lähimat kolleegi. «Kõik inimesed, kes on alustanud oma äriga, teavad, et kaks-kolm esimest aastat on sul peas ainult töö, töö ja veel kord töö. Minu mees võttis sel ajal enda peale kõik kodused tööd, lapse eest hoolitsemise ning vajaduse korral, osutab ka transporditeenust.»
Imelised pulmatordid
Ajaliselt kulub Olgal ühe tordiroosi tegemiseks 20–30 minutit, tema kursustel käijad teevad ühte roosi aga koguni neli tundi… Igaüks võib ise korrutada, kui palju ainuüksi roosidele aega on kulunud, kui roosid Olga tehtud tordil kokku loeb. «Kümme roosi pole midagi, aga kui õisi on ligi sada ja tegu viiekordse tordiga, kulub juba märkimisväärne aeg. Kuid meie jaoks pole oluline ainult tordi välimus, vaid ka sisu – me ei tee lihtsalt biskviiditainast «torni», vaid väga maitsvaid torte,» kinnitab Olga ning lisab, et see on samuti üks põhjus, miks nende tordid nii nõutud on. Samuti on Olga kaljukindel selles, et tõeliselt maitsva tordi saab valmistada vaid kvaliteetseimatest toorainetest ning kõik oma tortide materjalid on ta läbi katsetanud. Ühe uhke tellimustordi hind sõltub paljudest teguritest: eelkõige sisust, kogukaalust ja muidugi kaunistamise keerukusest.
Olga juures valminud lihtsamat sorti (kuigi see on väga tinglikult öeldud, sest tavamõistes lihtsaid torte Olga ei teegi) pulmatordi kilohind algab 35 eurost. Hinna lõpp-piiri Olga sõnul polegi, kõige kallim tema valmistatud tort maksis ligi 2000 eurot. Olga ütleb, et laseb kliendil valida kolmest kriteeriumist – odav, ilus või maitsev – kaks. «Minu jaoks on oluline kvaliteet. Kui juba teha, siis teha!» ütleb Olga. Seni on Olga teinud oma supertorte ainult Eesti turule, kuid plaanid ulatuvad ka raja taha. Kuigi suurem osa Olga kondiitriäri toodangust on eritellimused, tehakse väike osa torte ja muffineid nn masstoodanguks (10–20 kg nädalas) Tallinna Kaubamaja Toidumaailmale. Kord aastas saab ka poeg Robert emalt sünnipäevatorti tellides fantaasial lennata lasta.
Tordistuudio – rõõmuks paljudele
Sel talvel avas Tallinnas Kunderi tänaval oma uksed Tordistuudio, kus teid võtab vastu hakkamist täis ja optimismist pakatav perenaine Kaire. Sarnaselt Olgaga on Kaire tordimaailma sukeldunud arvutimaailmast. Aasta tagasi, kui lähenemas oli emadepäev, võttis Kaire pähe mõtte, et sel aastal viib ta kogudusse isevalmistatud tordi.
Kuigi mõte oli kaljukindel, polnud Kaire oma elus paraku ühtegi torti teinud... Siiski meenus talle, et torte tehakse biskviiditainast. Aga kuidas? Paar päeva enne oma suurt tordietteastet guugeldas Kaire internetis ja leidis oma üllatuseks üle saja biskviidiretsepti ning kuna sobivaimat ise välja selgitada ei suutnud, tõmbas retseptide vahel lihtsalt loosi. Töövahendite soetamiseks seadis Kaire sammud Suhkrukunsti ja lõi seal hoobilt laiaks sada eurot. «Ostsin endale kõiki asju selle mõttega, et kui üks ei tööta, küll siis teine töötab! Kui siis koos kohupiima, munade, jahu ja töövahenditega lõpuks koju jõudsin, vaatasin end ja mõtlesin: mina, praktilise meelega ja arukas naine ostsin saja euro eest igasugust kraami, teadmata ise, mis millega kokku käib ja kuidas torti tehakse!»
Kuid Kaire guugeldas taas, kuni saabus selgus. Esimene biskviidipõhi läks nässu, ja Kaire lõi kõhklema, mõeldes korraks ka poest biskviidipõhja ostmisele, kuid sai viimasel hetkel enesekindluse tagasi: no nii kehv ma nüüd ka ei ole! Appi tuli Facebook koos oma koduste koogimeistrite armeega, kes algajale lahkelt head nõu ja julgustust jagasid. Esimest torti tegi Kaire kaks päeva – see sai suur ja äge, kaaludes kokku 8 kilo! Koos tütrega vaadati YouTube’ist martsipanist rooside tegemist ja muudkui lasti sõrmekestel käia. Tort maitses hästi, kogudus oli suur ja nii hakkas Kaire saama järjest uusi torditellimusi. Tuli õhtul IT-firmast koju, istus uuesti arvuti taha, uuris torditegemise kunsti ja küpsetas torte. Peagi võtsid martsipan, suhkrumass, šokolaad, vahukoor ja kõiksugu torditegemise vidinad enda alla kogu Kaire elamise. Koos ühe tuttavaga hakati mõtlema, kuhu see kraam ära mahutada, milliseid koolitusi korraldada ja millega end torditegemise kõrval veel ära elatada võiks.
«Praktilise inimesena oli mulle selge, et käima tuleb panna ka müügitegevus ning toidumessil läksin otsejoones ühe maailma suurema küpsetusahjusid ja kondiitriseadmeid tootva Sveba Dahleni esindaja juurde ning ütlesin, et mu unistus on müüa Eestis nende tooteid.»
Kaire osutus heaks läbirääkijaks, sest lahkus messilt koos esimeste koostöölepetega. Sama kiiresti kui mikseri visplid, võttis tuurid sisse ka Kaire ettevõtmine. Esimesed proovikaubad olid juba teel, kui sõbranna otsustas korraks aja maha võtta ning Kaire leidis end kogu ettevõtmise virvarris täiesti üksi. Esimesed tordikoolitusele tulijad sättisid juba kinganinasid Tallinna poole ning Kairel jäi vaid öelda, kuhu tulla, aga... seda kohta polnudki veel!
Oma sünnipäeva hilisõhtul kandis Kaire end äriregistris ettevõtjaks ning see andis asjadele n-ö ametliku käigu. Ettevõttele aitas nime leida tütar, kelle Kaire une pealt üles ajas. «Pane stuudio, Tordistuudio,» ütles tütar ja keeras teise külje.
Koos perega tegi Kaire vastrenditud ruumides remondi ning seinad jõudsid vaevalt ära kuivada, kui esimesed kaubad ja kursuslased uksest sisse astusid. Tordistuudios müüakse töövahendeid, tehakse kõikvõimalikke kondiitrikoolitusi nii päris algajatele kui ka edasijõudnutele, korra kuus on nn soolapäevad ehk õpetatakse soolaste suupistete valmistamise kunsti.
Selle nimel, et saada uusi huvitavaid koolitusi ja koolitajaid, tuleb Kaire sõnul pidevalt tegutseda. «Eriti rõõmustab mind koostöö Olgaga, seda eriti koolituste ning tarvikute ja töövahendite müügi osas. Mulle endale on see olnud tohutu õppimisprotsess nii kondiitrierialal kui ka inimestega suhtlemisel. Kui klient on õnnelik, olen ka mina õnnelik! Siis kui meie Sveba Dahleni profiahjudega õppeklass valmis saab, on võimalik meie juures ise torte küpsetada ja juhendaja abiga ära kaunistada,» vaatab Kaire optimistlikult tulevikku.
Suhkrukunsti hakkajad piigad
Tallinnas Mustamäe teel asuvat kauplust Suhkrukunst, kus samuti kohe-kohe koolitusruumid valmis saavad, ei juhi samuti teeninduskoolis kondiitriks õppinu, vaid hoopis muusikaakadeemias flööti ja EBSis ettevõtlust tudeerinud Helen Ili. Tagantjärele üllatav tundub see Helenile endalegi, et pärast kauaaegset töökogemust osakonnajuhatajana nii kindlustuses, panganduses kui meditsiinis, on praegune amet eelnevatest täiesti erinev. Suhkrukunsti looja ja arendaja Helen on oma ettevõtmisse kaasanud särasilmse meeskonna: kunstiharidust omandava õe Mari-Liisi, kes on ühtlasi Suhkrukunsti kuvandi ja uhiuue Euroopasse suunatud kaubamärgi Cake a Bake autoriks ning väsimatud abilised Raissa ja Heleni. Heleni enda perest on käepärast võtta nii fotograaf, kujundaja, keeletoimetaja, IT-spetsialist, müügimees, kokk, kunstnik kui ka tõlkija. Tegelikkuses on Suhkrukunsti abiliste ja fännide ring palgatöötajatest laiem ning nii leiab selles magusas maailmas näiteks rakendust ka tuntud Hallikute pagaripere.
Suhkrukunsti piigade peamiseks tegevusalaks on kondiitritarvete jae- ja hulgimüük. Nende esinduspoes on saadaval kõik suuremad tordidisainerite poolt hinnatud kaubamärgid, sh Wilton, PME, FMM, Sugarflair, Culpitt, Städter, JEM, Rainbow Dust, FunCakes, First Impressions, Alphabet Moulds jt, olles ametlik maaletooja ligi 95 protsendi ulatuses Eestis müüdavatest kondiitritoodetest. Suhkrukunstist leiab tõesti kõike: lillepastast/modelleerimismassist, suhkrumassist, martsipanist, toiduvärvidest ja lakkidest söödavate tordipiltide ja suhkrulehtedeni, martsipanivormide ja värvipritsideni välja – tootevalikus on üle 3000 nimetuse, millele lisanduvad veel otse tootjatelt kataloogi alusel eeltellitavad tooted. Tarvikute osas on Suhkrukunst suurima valikuga kaupleja Eestis ning kuna põhimõtteliselt on võetud suund profitarvikutele, mitte odavatele Hiina analoogidele, sobivad need ideaalselt nii profi- kui ka kodukasutajatele.
Kuigi alustades keskenduti kodustele harrastuskondiitritele-küpsetajatele, on nüüdseks suurem osa Suhkrukunsti klientuurist kondiitritööstuse esindajad: kohvikud, kondiitriärid, hotellid ja restoranid. Nemad on juba broneerinud ka esimese tegevuskuu koolitused. Suhkrukunstis peetakse väga oluliseks põhjaliku info jagamist, toodetega kaasa antavaid kasutusjuhendeid, retsepte ja nõuandeid. See, kes juba sammud Suhkrukunsti poole seab, võib isegi täieliku võhikuna rahulik olla – poest väljub ta uute teadmiste ja kasulike õpetussõnadega. Suhkrukunsti tunnuslauset «Tee oma magusad mõtted teoks» toetabki äsjavalmiv koolitusklass.
«Tordikunsti valdkond areneb meeletu kiirusega kogu maailmas ning mis saaks olla põnevam kui esimesena uuendustega kursis olla ja neid ka teistele suhkrukunstnikele jagada. Need, kes meie poodi kord on sattunud, siia ka käima jäävad. Novembrist alustasime püsikliendiks registreerumisega ja esimese nädala lõpuks oli juba üle 200 avalduse sahtlis. Aina rohkem leiavad meie juurde tee ka küpsetushuvilised mehed, nii et see ei ole ainult naiste pärusmaa,» rõõmustab Helen.
12.–14. aprillil toimub Londonis järjekordne rahvusvaheline suhkrukunsti, tordikaunistamise ja küpsetamise vaatemäng Cake International. Rohkem ja täpsemat infot Inglismaal toimuvate kondiitrikunsti ürituste kohta leiab: http://www.cakeinternational.co.uk
Kui sul on soov õppida torte tegema või tahad oma seniseid oskusi Eestis täiendada, leiad häid ideid, kontakte ja koolitajaid aadressidelt:
/nginx/o/2013/09/05/2186731t1hf81e.jpg)