/nginx/o/2013/05/10/1744182t1h0100.jpg)
Paljudele meenutab sõna «koduvein» maal vanaema juures või vanematekodus mulksunud hiiglaslikku veinipudelit, mille maitse oli üsnagi küsitav ja värv ebamäärane. Koduveinide ausse tõstmise eest hea seisev Tiina Kuuler tõestab, et tänu uutele võimalustele ja tehnoloogiatele saab eestimaisest toorainest teha igati kvaliteetseid veine ning seepärast on koduveinide valmistamine taas väga popp.
Nagu Emori 2011. aastal tehtud uuringust* selgus, valmistab kuus protsenti ehk 37 000 eesti peret kodus alkoholi. Uuringuga sai muu hulgas kummutatud müüt eestlastest kui valdavalt koduõlle pruulijaist (õlletarbimine edestab siiski veinitarbimist). Kui koduõlut valmistab 29 protsenti eestlastest, siis koduveini, marjaviinade, tõmmiste ja likööride valmistajate arv on kaks korda suurem (64 protsenti / 23 680).
Kodus valmistatud alkohoolsetest jookidest on konkurentsitult populaarseimad puuvilja- ja marjaveinid, mille valmistamise traditsioonid on eesti peredes alati au sees olnud. Kuna aga tehnoloogia ja meetodid on püsinud muutumatuna, on see paraku jätnud jälje nii meie koduveinide kvaliteedile kui ka mainele ega ole neid lasknud ligilähedaseltki võrrelda (veel vähem konkureerida) viinamarjaveinidega.
Oma osa umbusklikus suhtumises koduveini mängivad kahtlemata aina suurem kvaliteetveinide kättesaadavus, reisimisega kaasnevad kogemused ja üleüldine veinisõprade aina nõudlikumaks muutuv maitsemeel, mis liigub kuivemate veinide eelistamise suunas. Eestis levinud traditsiooniliste koduveinide valmistamise meetoditega selliseid hõrke, peente maitseomadustega kuivi veine aga paraku valmistada ei saa ning seepärast domineerivadki meil üldjuhul (üli)magusad veinid. Kuid see on eilne päev!
Veinikultuuri edendamise ja eestimaiste koduveinide eestkõneleja rolli on enda kanda võtnud endine ajakirjanik, Veinivilla asutaja ja perenaine Tiina Kuuler. Tema pikaaegne koduveinimeistri ja veinikoolitaja kogemus näitab ilmekalt, et tänu moodsatele meetoditele, vahenditele ja uutele võimalustele on ka eestimaisest toorainest võimalik valmistada kõrge kvaliteediga ja heade maitseomadustega koduveine. Veelgi enam! Kel tahtmist ja kannatlikkust, saab ka kodumaistest õuntest suurepärase siidri (mis, uskuge või mitte, ei jää Normandia omadele põrmugi alla) või pudeldada koguni oma koduaia marjadest valminud vahuveini.
Tiina sõnul võivad eestimaised koduveinid üldjuhul meeldivalt üllatada ja on igal juhul etemad, kui kes-teab-mitmendast-virdest nõrutatud ohtra suhkrulisamisega joodavaks tehtud võõramaine «tegija». Kolm aastat tagasi käivitas Tiina koos Maalehega Eesti koduveinikonkursi, mis tänavu on kokku toonud enam kui sada koduveini sorti. Tiina Veinivillas toimuvad koduveinikoolitused on huvilistest tulvil ja Tiina koostatud «Koduveini aabits» üks enim müüdud tarberaamatuid Eestis. Tiina tõdeb rõõmuga, et eestimaine veinikultuur liigub hoogsalt tõusuteel – ei suurene ainult koduveinivalmistajate hulk, vaid märkimisväärselt on paranenud ka eestimaiste veinide kvaliteet. Kas Eestist saab tõesti veinimaa?
Töötu ajakirjanik, kes uskus koduveini headusesse
Tartu Ülikooli ajakirjanduse eriala lõpetanud Tiina Kuuleril on seljataga muljet avaldavalt pikk tegevajakirjanikukarjäär väga väärikates ja lugupeetud meediaväljaannetes: kümme aastat Eesti suurima ajalehe Postimees erinevate väljaannete tegevtoimetajana, seitse aastat Delfi naistelehe juhtimist, ajakirja Naised tegevtoimetajana ning kõige lõpuks internetiportaali tegevtoimetaja ja administraatorina.
2008. aastal, mil masu karmilt äriettevõtteid raputas, ei jäänud tootmis- ja teenindusettevõtete kõrval puutumata ka meediaväljaanded. Tiina polnud kaugeltki esimene ega viimane kogenud ajakirjanik, kes sel ajal töötuks jäi. «See oli aeg, kus igasuguseid pea- ja tegevtoimetajaid jäi suisa ridamisi töötuks ning oli selge, et selles valdkonnas lihtsalt pole hetkel töökohti,» ütleb Tiina. Teisalt oli see teadmine talle ka teatud määral lohutuseks ega käinud nii valusalt tema enesearmastuse ja -hinnangu pihta, sest ei vallandatud ega koondatud ju teda personaalselt, vaid olukord meediaturul oligi just selline – tööd polnud.
Tiinal käis peast läbi igasugu huvitavaid mõtteid (kaasa arvatud mõte teha rolleri remonditöökoda!), mida oma tulevikuga peale hakata. Kuna parasjagu oli käes varasuvi ja käsil esimeste rabarberi- ja maasikaveinide tegemine, jooksis ta mõte justkui iseenesest veinitegemise radadele …
Kiviõlist pärit Tiina vanematekodus oli suur aed, kus tublile eesti perele kohaselt hulganisti viljapuid ja marjapõõsaid. Tiina ütleb, et nii kaua kui ta mäletab, on nende peres alati koduveini tehtud ning vanaisa-vanaema toas mulksus suures punutud korvis igal aastal noor vein. See hiiglaslik punutud korv ja veinipudel on nüüd Tiina Veinivilla degusteerimisruumis aukohal kui perekonnareliikvia ja järjepidevuse sümbol – täpselt nii, nagu vanades Euroopa veinimajades kombeks.
Ise koduveini tegema hakkas Tiina aga pooleldi juhuse läbi, mitte niivõrd suurest kirest veinitegemise vastu: kord jäänud ühel sugulasel suurtes kogustes õunamahla üle ning külalisi ei lastud enne minema, kui igaüks nõustus kümneliitrise mahlapudeli kaasa võtma. «Korraga ärajoomiseks oli see kogus liiga suur, nii otsustasingi koduveini teha. Ilmselt saatis mind algaja õnn, sest esimene vein tuli tõesti väga hea välja,» ütleb naine. Ennekõike seostab Tiina aga õnnestumist õige tehnoloogia valikuga ehk veinipärmi kasutamisega, mis andiski tulemuseks maitsva, klaari ja kuiva õunaveini.
Sellest 2005. aasta veiniteost algaski Tiina jaoks sihikindel ja põnev katsetamine aina kvaliteetsemate ja peenemaitselisemate koduveinide valmistamise nimel. «Ja kui ma siis pärast koondamist pidin välja mõtlema, mida oma eluga edasi teha, jõudsingi selleni, et kui mulle nii väga meeldib veini teha, siis äkki sellega tegeleksingi.»
Selles idees oli iva, sest Tiina oli juba ammu olnud suur veinihuviline, kokkupuuteid veinimaailmaga oli tal igal tasandil, nii koduveinimeistrina kui ka Eesti veiniklubi liikmena. Oma maitsemeelt oli ta lihvinud ja teadmisi täiendanud arvukatel degusteerimistel ning eksperdina korduvalt kuulunud Estonian Wine Challenge’i maitsekomisjoni. Kuid nii lihtsalt ja valutult Veinivilla asutamine siiski ei läinud ning Tiina võiks pikalt rääkida oma ärimaailma sukeldumise rõõmudest ja seda saatnud pisaratest, kuid tehtud see sai. «Kui pangaarvele esimesed arved laekuma hakkasid, mõtlesin küll, et olen nagu alkeemik – tegin mitte millestki midagi.» Nüüd töötab Veinivilla täistuuridel, Tiina äripartneriteks on suured kaubandusketid ja veiniklubi read täienevad. Tiinal endal on taskus Eesti Sommeljeede Erakooli juunior-sommeljee paberid ja tasemeõpingud jätkuvad.
Veiniaabitsaga koolipinki
Selgus, et koduveini valmistamise propageerimise ja veinitarvikute müügi juures kulub Tiinale igati marjaks ära ka senine ajakirjanikutöö kogemus. 2013. aastal ilmus Tiina koostatud «Koduveini aabitsast» juba neljas täiendatud trükk. Koos kolme esimesega teeb see kogutiraažiks 4400 ning seda võib julgelt pidada üheks populaarsemaks tarberaamatuks Eestis. Kui juba juttu aabitsast, käib selle juurde ka õpetamine, ja õpetada Tiinale meeldib!
«Tegelikult tahan ma eelkõige tõsta Eestis valmistatavate koduveinide taset ja jagan rõõmuga neid teadmisi, mis mul selles vallas on. Üks asi on kodumaise tooraine maksimaalne ärakasutamine, kuid teisalt on see ka veinikultuuri arendamine. Mind on sügavalt ära tüüdanud see jutt, kuidas koduveini valmistamine süvendab alkoholismi, samas kui kõiki põliseid veinimaid me austame ja hindame. Seda enam, et see inimene, kes kevadest sügiseni aias on möllanud ja omakasvatatud saagist tõelise vaimustuse ja meistri pühendumisega veini teeb – vaevalt võib teda alkoholismis süüdistada,» on Tiina veendunud.
Justkui selle tõestuseks astuvad meie intervjuu ajal Veinivillasse sisse venelannad Jelena ja Raissa, kes soovivad, et Tiina nende koduveine analüüsiks. Nad räägivad pikalt, kuidas nende abikaasad oma aia ja õunapuude eest hoolitsevad, hoolega uusi sorte valivad ja tunde veinianuma juures mulksumist jälgivad, otsekui kuulaksid nad maailma kõige ilusamat muusikat …
Koolitamisvajadus sündis Tiinal praktilisest vajadusest lähtuvalt, et õpetada inimesi Veinivilla tooteid õigesti kasutama. Algul harjutas ta koolitamist tuttavate ja sõprade peal, aga siis tuli appi Cherry ehk Baltimaade suurim interneti soodusmüügiportaal. «Olin Allan Martinsoniga minu Delfis töötamise ajal kokku puutunud ja Allan ütles, et no kuule, müüme sul seal Cherrys mõned koolitused maha, mis see ära ei ole! Ja nii läkski – esimesed sada koolitatavat olid peagi platsis!»
Korralik veinikoolitus kestab Tiina juures keskeltläbi kolm tundi (enamasti kauemgi), peale teooria tundmaõppimise maitstakse seal loomulikult ka koduveine. Tiina räägib kõigest, mida üks koduveini valmistaja teadma peaks: tutvustab meetodeid ja vahendeid, jagab praktilisi kogemusi ja hoiatab vigade eest. «Minu jaoks on väga oluline teha igale inimesele selgeks veini tegemise ja toimimise põhimõtted. Palju on aga neid, kes tulevad ja ütlevad, et tahavad teada, kuidas teha mustasõstraveini, sest neid huvitab vaid see. Eks ma siis püüan neile selgeks teha, et veini saab teha mitut moodi ja kui sa põhimõtteid tead, võid veini teha kasvõi peedist või kõrvitsast. Enamasti olen suutnud inimesed «oma usku» pöörata ja neile veinitegemise üldised põhimõtted ehk kirjaoskuse – suhkru lisamise, happesuse reguleerimise – selgeks teha.»
Veinikoolitusel osalejate rida on kirju: algajatest kuni veiniklubi liikmetest koduveiniekspertideni, on nii mehi kui naisi, abielupaare ja vallalisi, noori ja vanu, eestlasi kui ka muukeelseid. Kõigi huviliste ühisnimetajaks on Tiina sõnul oma aed, tänu millele on toorainet külluses käes. Kuid koolitustele on sattunud neidki, kes koduveinimaterjali turult ostavad.
«Enamik inimesi on siin sellised, kes teevad ise ka moose ja kompotte, leiba või mida iganes – nad lihtsalt tahavad midagi oma kätega loovalt teha ja otsivad pidevalt uusi võimalusi. On hulk mehi, kes tulevad veinikoolitusele, kaasas omatehtud koduvein, marineeritud kurgid või seened. Eakamatel on tekkinud rohkem vaba aega ja nad otsivad lisaks toredale hobile ka head seltskonda. Kuid on ka noori, kes on saanud näiteks suure kandva aia omanikuks, nende jaoks algab veinitegu õunapuusortide määramisest – asi, millega me samuti veiniklubis tegeleme.»
See, et koduveini valmistamine oleks ainult eestlaste pärusmaa, ei saa Tiina samuti väita: «Vene rahvusest kursuslased teevad täiesti arvestataval tasemel koduveine ja nad on minu õpetuste suhtes kohati isegi vastuvõtlikumad kui eestlased, kes lähtuvad veinitegemisel paljuski oma pere traditsioonidest. Kohalikel venelastel see järjepidevus puudub ja nemad on uute tehnoloogiate suhtes vahel vastuvõtlikumadki kui eestlased.» Algajad koduveinitegijad panevad Tiina juures püüdlikult kirja veinitegemise algtõed, edasijõudnud julgevad juba eksperimenteerida ja proovivad kätt keerukamate meetodite ja retseptidega ning profid ajavad sarnaselt kõikide proffidega taga maitsenüansse.
Paljud algajad on ostnud poest stardikomplekti ja asunud Tiina «Koduveini aabitsa» toel oma esimest veini tegema. Ning sarnaselt õpetaja endaga, kas saanud julgustust esimesest õnnestunud veiniteost, või siis vastupidi – esimene untsuläinud veinitegu on tekitanud jonni asi endale lõpuni selgeks teha. Paljud kodused veinimeistrid tulevad oma esimeste veinidega Tiina juurde hinnangut saama või ebaõnnestunud veinile diagnoosi saama. Siis võtab Tiina oma tähtsad mõõteriistad (hüdro- ja vinomeetri ja lakmuspabeririba) välja, mekib ja mõõdab, taas mekib ja mõõdab ning määrab võimalusel veinile maitseparandusretsepti.
Veinivilla hõlma all tegutsev koduveini klubi käib koos korra kuus ja meililistis on ümmarguselt viiskümmend inimest. Käsitletud teemad on olnud seinast seina: uute tehnoloogiate õppimisest (näiteks vahuveinide külmutamine ja ümberkorkimine, siidrid jmt), heade koduveinide mekkimisest kuni untsuläinud veinide analüüsini – ikka eesmärgiga õppida ja kogemusi vahetada. «Tõsi, inimesed lahkusid väga halbade veinide degusteerimiselt küll purukainena, kuid kasu oli sellest kogemusest tohutult,» naerab Tiina.
Kodumaine tooraine ja uus kvaliteet
Eestimaine tooraine on Tiina sõnul veinitegemiseks vägagi paslik, kuid võrreldes viinamarjadega, mis on veinivalmistamiseks ideaalne algmaterjal, on kodumaise toorainega pisut rohkem mässamist: arvestada tuleb õigeid suhkrukoguseid ja reguleerida happesust. «Kui keegi keeldub eestimaiseid veine veinideks nimetamast, siis palun väga – seaduse järgi need ongi kääritatud alkohoolsed joogid,» ei aja Tiina pilli lõhki. Kuid nii nagu tõeliste ehk viinamarjaveinide puhul, määrab ka eestimaiste veinide kvaliteedi ära tooraine kvaliteet, mis on otseselt seotud suvise päikeseküllasuse, õhutemperatuuri ja sademete hulgaga.
Tiina rõhutab korduvalt, et kuigi veini saab põhimõtteliselt teha kõigest, mida inimesel õnnestub käärima ajada, on hea koduveini alus ennekõike kvaliteetne tooraine, õige tehnoloogia ja töövõtted. «See on iganenud arusaam, et ämbris juba käärima läinud sõstardest või hallitama läinud moosidest saab veini teha. Ei saa, ja see ei sobi kvaliteetse koduveinitegemise põhimõtetega kuidagi kokku!» on Tiina resoluutne. «Põhjus on selles, et kui toimivad ja domineerivad valed pärmitüved, ei aita see kuidagi kaasa kvaliteetse veini valmistamisele ning kogu seda protsessi õigetesse rööbastesse suunata on sageli küsitava väärtusega.»
Korralikult lõpuni käärinud ja kuiva veini sünnile aitab Tiina sõnul kaasa spetsiaalselt veinitegemiseks mõeldud kultuurpärm, sest loodusliku pärmiga ümberkäimine ja sellega veini valmistamine nõuab väga põhjalikke teadmisi ning selle protsessi juhtimine on üsna keerukas. «Tihti arvavad algajad täpselt vastupidi: algul teen loodusliku pärmiga, siis võtan ette kultuurpärmi. Kuid kuni inimesel pole täpset ettekujutust, mis seal pütis tegelikult toimub, on kindlaim tee usaldada kultuurpärmi, mis selle töö sinu eest ära teeb. Kui oled juba tegija ja saad täpselt aru mis, kuidas ja miks toimub, on aeg katsetamiseks küps, vastasel juhul lõpeb veinitegu pudelitäie äädikaga.»
Tiina ütleb skeptikutele, kes ihkavad võimalikult naturaalseid veine toota ega taha kuuldagi millegi lisamisest, et kahjuks ei saa tänapäeval eeskujuks võtta keskaegseid veine, mis tihti samamoodi äädikaks kätte läksid ning mille maitset mee, vürtside ja ürtidega varjata püüti. «Alles pärast seda kui Louis Pasteur 19. sajandi keskpaigas kultuurpärmi ja pastöriseerimise leiutas, millega sai reguleerida ja peatada piima- ja veinibakterite tegevust, saab rääkida kuivade ja õhukeste veinide ajastu algusest.» Tiina tõdeb, et nii nagu praeguste veinisõprade maitse-eelistus, liiguvad kuivemate veinide suunas ka nüüdsed koduveinid.
Kui juba sai öeldud, et veini võib teha peaaegu kõigest, toob Tiina ka huvitavaid näiteid. «Olen lugenud retsepti kohviveinist, maitsnud roosi-, leedriõie- ja sireliõieveini. Leedriõievein oli möödunud aastal Läti koduveinikonkursi finaalis ja see oli minu jaoks täielik teine dimensioon, see oli nagu haldjavein. Kuna leedripõõsad eelistavad soojemat kliimat, ei kasva need igal pool, kuid tänavusele Eesti koduveinikonkursile on saabunud ka esimene leedrivein Saaremaalt. Lätlased teevad veini veel küüslaugust (kastmetesse lisamiseks) ja kasemahlast. Viimasest tehtud vahuvein maksab Riia lennujaamas 18 eurot!»
Tiina on tavapäraste puuviljade (õunad, ploomid, kreegid, kirsid, alõtšad jt), aia- ja metsamarjade kõrval katsetanud palju lilledega. Võilillevein on üks tema suuri lemmikuid, samuti on ta teinud veini nurmenukkudest, peiulilledest ja pärnaõitest. Koduveini klubi liikmed on teinud juba tavapäraseks saanud kõrvitsaveini kõrval veini ka naadist, porgandist ja peedist.
Kui sind huvitab koduveini valmistamine, teadmiste täiendamine või Koduveini klubis kaasalöömine, siis uuri Veinivilla kodulehte: www.veinivilla.ee