/nginx/o/2013/06/07/1812898t1he275.jpg)
Ajakirja Oma Maitse juuninumbris degusteeritakse naturaalseid siidreid. Ühtlasi on välja toodud huvitavaid fakte, mille teadmine mööda külge maha ei jookse.
Kuus fakti siidritest
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
- Siidri sünnimaa üle vaieldakse, aga on kindel, et näiteks Põhja-Hispaanias Baskimaal ja Astuurias on siidrit valmistatud juba 2000 aastat. Paraku ei kannata sealsed siidrid eriti transportimist, mistõttu meile jõuab neid haruharva.
- Siidri kangus jääb reeglina vahemikku 2-8,5 protsenti.
- Siider valmib mahla kääritamisel pärmidega. Mahlaks kasutatakse tavaliselt väikeseid, kõvasid ja mõrkjashapusid õunu. Siidrite valmistamisel on levinud ka selline õunasortide suhe: kolmandik magusaid, kolmandik magushapusid ja kolmandik hapusid õunu.
- Klassikaline siider laagerdub tammevaatides, seda ei pastöriseerita ega lisata sinna süsihappegaasi.
- Prantsusmaal on keelatud kasutada siidri tööstuslikul töötlemisel suhkrut ja õunakontsentraati.
- Inglise siidrites on tavaliselt vähemalt 85 protsenti õunamahla ja need on «prantslastest» enamasti kangemad. Kangus saavutatakse suhkru lisamisega.