Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/06/07/1812898t1he275.jpg)
Ajakirja Oma Maitse juuninumbris degusteeritakse naturaalseid siidreid. Ühtlasi on välja toodud huvitavaid fakte, mille teadmine mööda külge maha ei jookse.
- Siidri sünnimaa üle vaieldakse, aga on kindel, et näiteks Põhja-Hispaanias Baskimaal ja Astuurias on siidrit valmistatud juba 2000 aastat. Paraku ei kannata sealsed siidrid eriti transportimist, mistõttu meile jõuab neid haruharva.
- Siidri kangus jääb reeglina vahemikku 2-8,5 protsenti.
- Siider valmib mahla kääritamisel pärmidega. Mahlaks kasutatakse tavaliselt väikeseid, kõvasid ja mõrkjashapusid õunu. Siidrite valmistamisel on levinud ka selline õunasortide suhe: kolmandik magusaid, kolmandik magushapusid ja kolmandik hapusid õunu.
- Klassikaline siider laagerdub tammevaatides, seda ei pastöriseerita ega lisata sinna süsihappegaasi.
- Prantsusmaal on keelatud kasutada siidri tööstuslikul töötlemisel suhkrut ja õunakontsentraati.
- Inglise siidrites on tavaliselt vähemalt 85 protsenti õunamahla ja need on «prantslastest» enamasti kangemad. Kangus saavutatakse suhkru lisamisega.