Milliseid Tšiili veine soovitavad veinieksperdid proovida?

Punane vein. Foto: Panther Media/Scanpix

Odav kraam rikub inimesi ilmselt sama palju kui rikkus. Canepa veinimaja müügijuht Mauricio Cifuentes tunnistab, et maailma üleujutamine odava ja keskpärase veiniga on veinitootmisele jälje jätnud: «Tundub, et kvaliteetveini teha on lihtsam kui seda müüa. Kui pakud korralikku ja väärikamat veini, vaadatakse suurte silmadega: kuulge, see on ju Tšiili?! Kuidas te saate selle eest üle viie euro küsida?»

Tšiili jookseb pika ribana mööda kontinenti enam kui 4000 kilomeetri pikkusena alla ning loomulikult jääb selle ala sisse kõikvõimalikku pinnast, tänu Andidele ka erinevaid kõrguseid.

Viinamarjakasvualad jäävad valdavalt kahe mäeaheliku vahele, olles kaitstud nii mandrilt tuleva kontinentaalse palavuse kui ka külma Humboldti hoovusega merelt puhuva tuule eest. Too hoovus hoiab ja tasakaalustab kogu pika maa kliimat. Seepärast ei olegi erinevused keskmiselt paarisaja kilomeetri laiuse riigi eri otstes sugugi sama suured kui mere ääres ja mägedes. Viimastes võib leida põneva pinnase ning soodsa mikrokliimaga alasid, kus toodetud veinid on kindlasti rohkem väärt kui orupõhja omad.

Limari

Limari on õnnistatud selge taeva ja ohtra päikesega (95 mm vihma aastas), natukene pakub viinapuudele niisket jahutust hommikune merelt saabuv camenchaca-udu. Mõistagi tähendab see viinapuude pidevat kastmist Limari jõe veega, kuid ülimineraalne ja lubjakivine pinnas ning sellest tulenevalt värsked ja põnevad veinid väärivad vaeva.

2005. aastast Concha y Torole kuuluv Maycas del Limari jääb pealinnast Santiagost 400 km põhja. Kuna siinkandis on Kesk-Tšiilile muidu tüüpiline merepoolne mäe­ahelik pea olematu, pääseb meretuul viinapuid jahutama, ja just öine jahedus on see, mis säilitab viinamarjades värskust esitleva happesuse.

Limari viinamarjad küpsevad kaua ja aeglaselt ning seda on ka maitses tunda. Veinimeistritelgi jagub kogemust: Marcelo Papa hoolitses 1990ndate lõpus Concha y Toro ikoonveini Casillero del Diablo valmistamise eest ja Javier Villarroel tegi Limarisse tulekuni
Puente Altos kuulsat Don Melchori.

Maule

Limarist enam kui 600 kilomeetrit lõunasse jääva tohutu suure ja jaheda Maule oru toodangut on enamasti kasutatud igavate mahuveinide jaoks, kuid viimastel aastatel on hakatud tähelepanu pöörama vanadele ja väga vanadele viinapuudele. Nonde paar vähest kobarat on alati väga intensiivse maitsega. Seitsmekümneaastased Carignanid võivad tänu sellele anda üsna ootamatuid tulemusi ega sünni võrreldagi odavate paki-mahuveinidega.

Canepa veinimaja asutas 1930. aastal Genoast saabunud Giuseppe Canepa Vacarenza, kelle perefirma aastatepikkust tööd hinnati juba 1979. aastal, kui tema Finisimo arvati Gault & Milleau ajakirja veini­olümpial maailma viie parima veini hulka.

Istandusi on veinimajal praeguseks 400 hektarit ja kuigi kuulsaimaks veiniks on Canepal seni olnud Cabernet, tundub, et uueks täheks on saamas vaid kolm aastat tagasi ilmavalgust näinud Genovino. Tegemist on jõulise veiniga, mille jaoks viinamarjad isegi tänapäeva Tšiilis käsitsi korjatakse. Juba see on midagi väärt.

Tasub proovida

Veidi roheka läikega Maycas del Limari Chardonnay Reserva Especial 2008 (14%, 17 eurot) on aastase tammelaagerduse lõpuks puuviljane ja mesiselt massiivne, meenutades jaheda ja aeglase küpsemise tõttu kergemaid burgundereid. Aroomis on värskeid tsitruseid, kollaseid õunu, puiduvanilli ja kreemist pähklisust. Maitse on aga tšiillase kohta üllatavalt karge, happene ja mahlane. Suu on mineraalselt kriidine ning pikka puuviljasesse järelmaitsesse jääb kerget vürtsisust ja rohelisi ürte. Maheda ja kreemisena sobib see vein nii suitsulõhevaagna kui kreemikastmes grillkrevettidega ega anna maitses aimugi rajust alkohoolsusest.

Rubiinpunane Maycas del Limari Pinot Noir Reserva Especial 2011 (14%, 17 eurot) on burgundia vaadis küpsenud aasta. Sellest on küll, et vein säiliks värske, mõõdukalt tammene ja marjaselt mahlakas ning tanniinid mahedaks muutuksid. Kiirelt avaneva veini kergelt ürdirohelises aroomis on palju vaarikaid, mustikaid ja punaseid kirsse. Õrna tanniinsuse ning meeldivalt mõõduka happega veini mahlases järelmaitses on musti kirsse, musti sõstraid ja tumedaid vaarikaid. Elegantne, veidi animaalne vein, millest jäävad pikalt keelele lagrits ja rohepiprasus ja mida avaks alati ühe veel. Grilliõhtute staar, mis sobib ka mõnusaks oleskeluks hea raamatu juurde. Kui kohe ei taha, võib viieks aastaks keldrisse jätta.

Genovino Carignan 2008 (14,5%, 30 eurot) viitab oma nimes Genova Vabariigi esimesele kuldmündile ja veinimaja asutaja kodumaale Itaaliale. Itaallaslikult parfüümne ja kompleksne on 14 kuud prantsuse tammevaadis laagerdunud veingi, lõhnates liköörselt punaste kirsside, ploomide ja kannikeste järele. Vein on struktuurne, massiivselt marjane, tasakaalustatud tanniinide ning elava happega. Jahedam suveõhtu või külluslik õhtueine sobiksid siia hästi, nagu ka küpsed laagerdunud juustud või šokolaad.

Canepa Genovino leiab Gloria veinikeldrist ja Tartu vinoteegist Reserva, Maycas del Limari veinid on nii Reservas, kaubamajas kui Stockmannis. Veine toob Eestisse Dylan Distribution.