Magusa diplomaat

Jätkuvalt vitaalne: magusa asjatundja Otto Kubo elu on suures osas möödunud keset hõrke aroome. Paradoks seisneb aga selles, et ehk on ta neid liigagi palju tundnud – suhkrut ei tarvita mees juba ammu. Foto: Priit Simson

Kalevi kommivabrikus 54 aastat ja kaks kuud töötanud Otto Kubo (85) on aastakümneid kommide kaudu Eestit esindanud.

Otto Kubo on tõeline härrasmees, laitmatute kommete ja maneeridega. Sajad kommivabrikus töötanud inimesed teavad seda suurepäraselt – teeb ju just tema kõigile uutele tulijatele vabrikus põhjaliku ekskursiooni ja jutustab asutuse auväärsest ajaloost.

Mälu on mehel seniajani  kadestamisväärselt klaar. Kõiki elu tähtsamaid daatumeid teab ta peast. Nagu sedagi, et kui ta paadunud reisihuvilisena kõik läbitud kilomeetrid kokku liidaks, tuleks maakerale peale kolmteist koma kaheksa ringi.

Elu ainsas töökohas enam kui poolsada aastat vastu pidanud Kubo töötas pikalt labori – nüüd kvaliteedikeskuse – juhatajana. Siis oli peadirektori asetäitja välissuhete alal ja nüüd töötab Kalevi muuseumi teadurina. Saatuse tahtel sai temast mees, kes on ettevõtte kaudu ka pikka aega Eestit esindanud – olid siis külaliseks riigijuhid, suursaadikud, kosmonaudid, sportlased, ministri- või presidendiprouad.

Juristide pojana sai noor Kubo hea hariduse. 1940. aastal otsisid vanemad talle koguni vene keele eraõpetaja, et noormees muutunud oludes hätta ei jääks. Ülikooli läks Kubo siiski analüütilist (!) keemiat õppima. «Mulle see analüüsiv keemia meeldis, mäluga pole siiani raskusi olnud,» muheleb vanahärra. Ja kui Kubo pärast alma mater’i lõpetamist 16. augustil 1955 kommivabriku laborisse läks, tekitas tema ilmumine paljudes kaasaegsetes furoori – seda kohta peeti ju pigem naistele sobivaks.

Brežnev ja tšelloga karu

Kuna toonane Kalevi juhtkond vene keelt ei vallanud, saatis direktor tihti sõna: «Tule ruttu!» Seda muidugi siis, kui oli vaja järjekordset Moskvast saabuvat telefonikõnet tõlkida. Peagi tuli polüglotil ka väliskülalistega tegelema hakata. Praeguseks on kümmet keelt valdav Kubo tervitanud 139 riigi esindajaid.

Nõukogude ajal oli suureks tellijaks Kreml, kus eeskätt huvituti kilostest martsipanikarpidest, mis koosnesid «marjadest» ja «puuviljadest» või «aedviljade» valikust. Leonid Iljitš Brežnevile meeldisid «loomad» – siil, veelinnud, üle kõige aga tšellot mängiv karu.

Et Kalevit NSV Liidus ülimalt hinnati, sellel oli Kubo sõnul mitu põhjust. «Esiteks oli meil mõistusega juhtkond,» mainib ta. Teiseks kasutati kahe kolmandiku ulatuses päris oma retsepte. Marmelaadikommide toorainet, merevetikaid korjati Muhu väinadest.

Ning esimesed nätsud nimega «Tiri aga tõmba» tulid iiriskommide tootmisliinilt juba 1968. aastal, aga see kestis vaid kaks kuud. Konservatiivsed pedagoogid ja parteitegelased hakkasid kaebama ja vene akadeemik Petrovski saatis mitmeleheküljelise kirja, milles tegi kummi maha. Moskva olümpiamängude eel tootmine taastati, seadmed osteti Saksamaa Liitvabariigist.

nautis külalistega suhtlemist

Mis oleks aga mehest saanud, kui ta poleks Kalevisse sattunud? «Arvatavasti oleksin tahtnud Tartusse jääda. Aga kui saaksin praegu alustada, hakkaksin hoopis diplomaatiat ja õigusteadust õppima. See ongi ju 1958. aastast olnud mu elu huvitavam ja kirevam osa, see välismaalastega suhtlemine,» tunnistab ta.

«Välja ei paista, aga olen küllalt auahne – miks mitte olla mõnes riigis suursaadik. Aga eks ma pigem katsun vastu pidada ja jätkata.»

Ja eks ta peabki vastu. Haige oli Kubo viimati 1963. aasta märtsi lõpul. Tuul tõmbas läbi, tagajärjeks keskkõrvapõletik. Viimati kontrollis härra tervist mõne aja eest oma järjekordse välisreisi eel, kuid kõik oli korras ning Kubo ronis koguni Kölni toomkiriku torni.

Paadunud reisisellina on Kubo külastanud 74 riiki. Ta teab täpselt, mitu kilomeetrit – väljaspool komandeeringuid – läbinud on: 553 831. «Arvestasin välja – kolmteist koma kaheksa korda oleksin võinud maakerale tiiru peale teha.»

Milline on aga mehe suurim elutarkus? «Õigel ajal tuleb suu kinni panna ja kas või huulde hammustada,» lööbki välja tõeline diplomaat. «Kõige tähtsam on mitte viriseda ja meeles pidada, et igast olukorrast on väljapääs.»