7 päeva, 16 šampanjamaja, 100 pudelit

Foto: Kristel Nõmmik ja šampanjamajad

Maailmas on palju kauneid paiku, kuhu süda ihkab ja mida silmad näha soovivad. Kuid eriliseks teeb reisi see, kui huvipakkuva reisisihi saab siduda oma hobi, huvi või mis veelgi parem – armastusega.

Nii oma tööst, hobist kui armastusest (mida võiksin julgelt ka kustumatuks kireks nimetada) lähtuvalt kutsun teid endaga kaasa Prantsusmaale, Champagne’i piirkonda, et anda teile võimalus kasvõi veidi aimu saada selle maailmakuulsa joogi salapärast, sügavusest ja ülistatud maitsest. Poleks midagi paremat, kui te selle loo lõppedes kohvreid pakkima asuksite või selle teema pere puhkuseplaanidesse mahutaksite, sest šampanjat tuleb eelkõige maitsta!

Ärgu pealkirjas öeldu teid heidutagu, kuid just nii palju päevi, erinevaid šampanjamaju ja veidi rohkem kui sada sorti jumalikku jooki jõudsin mina seekordsel reisil ära mekkida. Olgu siinkohal remargi korras lisatud, et see kõik on vaid piisake suures šampanjameres: praeguse seisuga on Champagne’i piirkonnas ühtekokku 349 (!) šampanjamaja ning tõtt-öelda oleks neid kõiki külastada väljakutse, mille suurima rõõmuga vastu võtaksin. Kuid üks on kindel – aega tuleks sel juhul varuda palju, sest ühe nädala jooksul on see ettevõtmine võimatu.

Kuhu siis minna?

Champagne’i piirkonna kaks tähtsamat linna on Reims ja Épernay, mis asuvad Põhja-Prantsusmaal, Champagne-Ardenne’i piirkonnas. Need kaks kanget on võistelnud piirkonna pealinna tiitli pärast juba ammustest aegadest – vägisi meenuvad sarnased näited meile tunduvalt lähemalt – nii Tallinn kui Riia võistlevad esimese jõulukuuse püstipaneku pärast. Kumb oli enne: muna või kana? Reims või Épernay – siinkohal jätaks kohtumõistmise teistele ja keskenduks linnadele enestele.

Kui Reims võib uhkeldada ühe kuulsama ja kindlasti kaunima katedraaliga – Notre-Dame de Reims, siis Épernays asuv Avenu de Champagne – iga šampanja austaja unistus – ning kuulsad nimed nagu Pol Roger, Perrier-Jouët, Moët & Chandon on vaid jäämäe tipp. Uhkete kivimüüridega ääristatud aedade taga on endale koha leidnud crème de la crème ehk sadade tuhandete pudelite kaupa jookide jooki – see on üks vähestest paikadest maailmas, kus see imeline jook valmib.

Juba avenüül jalutades kogeb erilist aurat, ning ainuüksi selle kogemise pärast tasuks sõit Prantsusmaale ette võtta. Sügaval pimedates, niisketes keldrites on iga šampanja sõbra paradiis: tihedalt üksteise vastas lebavad pudelid, alates tavasuurusest (0,75 l) kuni näiteks Balthazari 12-liitrise ja Nebukadnezari 15-liitriste pudeliteni välja. Enamikus šampanjamajades kehtib külaliste suhtes reegel, et sissepääsu tagab vaid eelnev kokkulepe ning tippmajad alati tavaturiste vastu ei võtagi. Seetõttu on oluline oma reis varakult ette valmistada ning kohtumised ja/või degustatsioonid kokku leppida. Midagi hullemat kui tänaval seista ja suurepärasest joogist vaid unistama jääda ei saa Champagne’is juhtudagi!

Lisaks tootjatele ja nende juures pakutavale, on piirkonnas reisides veel teisigi võimalusi šampanjat maitsta. Loomulikult saavad kõik piirkonna restoranid ja kauplused uhkeldada oma pika joogikaardiga, millest suure osa moodustavad alati šampanjad. Kindlasti tasub minna Reimsi südamesse, otse kuulsa, 13. sajandist pärineva katedraali kõrval asuvasse kauplusse. Sealsed riiulid ja väljapanekud on uhked ning isegi kui ostusoov puudub, on ainuüksi selle poe külastamine võrdväärne mis tahes Reimsi vaatamisväärsusega. Katedraal ise on kindlasti Champagne’i kõrval piirkonna olulisem kultuuriväärtus, kus krooniti sajandite vältel kõik Prantsusmaa kuningad. Kui linnast välja sõita, hakkavad silma hoolikalt haritud ja kujundatud põllud, mis laiuvad pea 35 000 hektaril.

Silm puhkab seda looduse ilu vaadates ning eriti kaunis on siinne maastik kevadel (eelkõige mais), kui rohelus on tärganud ja lilled õitsevad. Sügisel, tavapäraselt septembris, on aga kogu unelev idüll justkui käega pühitud, sest kogu piirkonnas käib kibekiire viinamarjakoristus. Kui öelda kõik, siis sõna otseses mõttes absoluutselt kõik töötavad!

Saagikoristuse algus on igal aastal kindlal kuupäeval, mille otsustab Champagne’i tootjate, kasvatajate ja kooperatiivide 1941. aastal loodud ühendus CIVC (The Comité Champagne). CIVC põhieesmärk ja nii-öelda vapisõnum on: «Ainuke koht maailmas, kus šampanja tuleb ja kus seda valmistada saab ja tohib, on Champagne’i piirkond Prantsusmaal».

Selle mantra kuulutamisega tegeleb assotsiatsioon juba pea kõigil mandritel ja paljudes riikides. Nõnda pakutakse kaitset kuulsale kaubamärgile, mille odavaid koopiaid on kahjuks täis kogu maailm ning eks lugejagi tea omast käest, milliseid kummalise päritoluga «šampanjasid» ta kunagi maitsnud on ja kuivõrd need erinevad tõelisest kuningate joogist. Champagne’i piirkonnas toimub viinamarjade korje eranditult käsitsi ja masinaid te siinsetes viinamarjaaedades ei kohta. Korje aeg on aga turistidele ilmselgelt huvitav ja ligitõmbav, kuid majades on siis kiiremast kiiremad ajad ja tavaturiste vastu ei võeta. Sestap tuleks sellega oma reisiplaane tehes arvestada.

Mida võtta, mida jätta?

Kuna šampanja valmistamise käekiri ja sellest tulenevalt ka maitsed on eri majades vägagi erinevad, tuleks ülevaate saamiseks külastada võimalikult palju šampanjamaju ning need tõepoolest väärivad seda. Otseseid soovitusi (lähtuvalt sellest, et maitsed on erinevad) ei tahaks siinkohal jagama hakata, kuid võtan endale siinjuures vaba voli jagada viie tippmaja külastamisel kogetut. Nende maja aurat, salapära, erinevusi ja sarnaseid jooni, kõike seda, mis teeb Champagne’ist Champagne’i – kuningate ja keisrite lemmikjoogi. Joogi, mis paar sajandit tagasi oleks Prantsusmaal vaat et kodusõja vallandanud.
 
Bollinger – 1829. aastal asutatud šampanjamaja on üks neist, mille nimi on tuttav kõigile, kes piirkonda pisutki tunnevad. Bollingerile kuulub 164 hektarit veiniaedu, millest 85% asuvad Crand Cru ja Premier Cru alas. Maja eripäraks on kindlasti fakt, et erinevalt paljudest suurtest ja tuntud nimedest, kes suure osa marjadest sisse ostavad, saab Bollinger uhkeldada enamasti just oma aedadest tulevate marjadega. Bollinger on ainus maja, mille kuldne kihisev jook valmib nende oma püttsepa valmistatud vaatides. Kui lugejal avaneb võimalus maja külastada, tasub kindlasti läbi astuda püttsepa tööruumidest – seal rullub lahti ajalugu, mida jutustavad kuni saja-aastased vaadid.

Kindlasti tasub proovida: La Grande Anneé Rosé’d ja filmihuvilistele soovitaks James Bondi lemmikut Bollinger R.D’d.

Billecart-Salmon – aastal 1818 abiellusid Nicolas Francois Billecart ja Elisabeth Salmon. See kaunis sündmus oli šampanjamaja Billecart-Salmon sünnihetkeks.

Ay külas, keset suurepärast terroir’i asuv maja on oma välimuselt võib-olla tagasihoidlikum kui teised siinkirjeldatavad, kuid see ei vähenda siinsete šampanjade kvaliteeti.

Maja ümber laiub ideaalses korras aed, mille loojaks on maja asutaja Nicolas François Billecart ise. Nii nagu eritahuline Billecarti šampanja, on ka kogu majavaldus väga erilmeline – ultramodernsele valmistamisprotsessile pakuvad vastukaalu sügavad, hallitust (siinkohal mõtlen ikka seda väärishallitust) täis keldrid, mis näevad välja nagu mõnes õudusfilmis, kuhu üksi nii väga sattuda ei tahaks.

Ent kui mõelda, mida kõike suurepärast need keldrid endas peidavad, siis just üksi seal olla igatsekski. Seda šampanjat, siinkirjutaja suurt lemmikut, iseloomustab peen stiil, elegants ja tasakaalustatus. Tegemist on n-ö gastronoomilise šampanjaga, mis tähendab, et see on suurepäraseks kaaslaseks sobivate toidukäikudega.

Soovitused Billecarti-Salmoni valikust: Brut Rosé, Billecart-Salmon Cuvée Elisabeth Salmon Rosé ja Billecart-Salmon Cuvée Nicolas Francois Billecart ning kindlasti ka viimasena loodud Billecart-Salmon Brut Sous Bois.

Ruinart – Juba 1729. aastal loodud esimene šampanjamaja. Ruinardi puhul ei saa märkimata jätta munkade tähtsat osa siinse märjukese valmistamise juures, sest maja asutajaks ja nimeandjaks oli just nimelt munk Dom Thierry Ruinart. Ruinardi häärber ja muljet avaldavad keldrid pakuvad avastamisrõõmu ja silmailu ka väiksemale šampanjasõbrale. 1768. aastal loodud, kaheksa kilomeetrit pikad tunnelid on pea 40 meetrit sügavad, tekitades ideaalsed tingimused vahutava joogi rahulikuks küpsemiseks. Tänapäeval kasutatakse sügavaid keldreid ka kontsertide, õhtusöökide jms korraldamiseks.

Ruinardi šampanja südameks on «Chardonnay» mari, mida kasvatatakse peamiselt Côte des Blancsis ja Montagne de Reimsis. Värskus ja delikaatsus on sõnad, millega seda maitset võiks kõige täpsemini kirjeldada. 

Proovida tasub kindlasti: Dom Ruinarti ja Dom Ruinart Rosé’d, mis iganes aastakäik parasjagu saadaval on.

Deutz – 1838. aastal Pierre-Hubert Geldermanni ja William Deutzi Ay külas, Montagne de Reimsi südames asutatud maja, mis esialgu kandis nime Deutz & Geldermann. Huvitav fakt on see, et sarnaselt Bollingeriga olid ka Deutzi asutajad sakslased. Deutzi cuvée valmib kolmest piirkonnas enim kasvatatud viinamarjasordist: «Chardonnay», «Meunier» ja «Pinot Noir». Marjad pärinevad Montagne de Reimsi, Cotes de Blancsi ja Vallee de la Marne väärikatelt põldudelt.

Proovimata ei saa jätta: Deutz Brut Rose Millesime, Cuvee William Deutzi ja võimaluse korral ka Amour de Deutzi – suurepärast ja delikaatset ülistust Chardonnayle.

Perrier-Jouët – juba 1811. aastast on see Épernay südames, otse L'Avenue de Champagne’il asuv maja hullutanud kõiki šampanja armastajaid. Lisaks maailma parimale šampanjale on suur vaatamisväärsus ka Perrier-Jouët’ maja, või õigemini loss ise – tänapäeval on selles imekaunis art nouveau stiilis hoones üks suuremaid selle ajastu kunstikogusid, milles esindatud sellised nimed nagu Lalique ja Rodin, mis ei vaja ühelegi tõelisele kunstisõbrale tutvustamist. Belle Epoque on kindlasti üks märksõna, mis maja nii kuulsaks on teinud. Juba 1902. aastal, mil klaasikunstnik Emile Gallé lõi art nouveau stiilis legendaarseks saanud lillelise pudeli, on rohelised lilled ja eriline pudel selle Perrier-Jouët’ joojaid rikastanud ka oma silmailu pakkuva väljanägemisega. Perrier-Jouët on alati olnud glamuurne ja mitmed tuntud inimesed on ajaloo vältel just seda šampanjat pidanud oma lemmikuks. Kui tuua siinjuures välja vaid mõned nimed, siis kuuluvad sellesse ritta nii Napoleon III, kuninganna Victoria kui ka Monaco printsess Grace, kes nimetas Perrier-Jouët’ oma lemmikuks.

Selle maja šampanjat iseloomustab Chardonnayle omane delikaatsus ja elegants, peen mull, mis täidab klaasi ja püsib kaua. Lillelisus ja kerge mineraalsus on märksõnad, mida siit otsida tasub.

Maitsta tasuks: kindlasti Perrier-Jouët Blason Rosé’d ja Belle Epoque’i ning Belle Epoque Blanc de Blancsi.

Kui vaadata ülaltoodud statistikat, siis on selge, et meil on veel pikk tee minna, et võistelda šampanjajoomises muu maailmaga, eriti prantslastega. Ent kindel on see, et Champagne’i reisides jääb osa teie südamest sinna. Ning kõik kaunid šampanjamajad ja proovimata jäänud elegantsed joogid kutsuvad teid sinna tagasi. Alati!