Korea rahvusrestoran Gotsu – mitte ainult tuleneelajatele

Rätsepistes põrandal: «Väljas söömine on Koreas väga popp ja restoranikultuur kõrge,» ütlevad Minjoo Ga ja Heidi Park. Foto: Peeter Langovits

Siia kutsuks oma Korea sõbrad sööma küll, kinnitavad Ameerikas sündinud korealanna Heidi Park ja miljonilinnast Soulist pärit Minjoo Ga kui ühest suust, kui Korea rahvusrestoranis Gotsu lõunasöögi lõpetame.  
 

Kas sa ikka vürtsikat toitu sööd, uurib Ameerika korealaste perest pärit Heidi Park, kui Korea köögi autentsuse proovimiseks Tallinnas Pärnu mnt 62 asuvasse Gotsu restorani otsustame minna. Nimelt tähendab sõna gotsu korea keeles tšillipipart ja söögikoha korealasest peakokk Kyuho Lee kasutab enamikus roogades Korea köögile iseloomulikku tšillipastat. Eriline tuleneelaja ma pole, kuid mekkida suudan ehk ikka, mõtlen tulipunase tšillikaunaga sildi kõrvalt väikesesse hämarasse restorani astudes.

Eesti mehega abiellunud Park, kes elab siin 2008. aastast ja peab pisikest kondiitri- ja pagariäri, ootab mind koos rahvuskaaslase Minjoo Gaga, kes tuli Soulist Eestisse 2009. aastal ning õpib teatri- ja muusikaakadeemias trompetit. Mõlemad, muide, söövad meeleldi Eesti kodutoitu, sealiha ja hapukapsast ning ka sülti ja kohupiima.

Võtame kingad jalast ja astume väikesesse kaminaga söögisaali, kus lauad on maadligi madalad ja nende ääres padjad. Korealased sätivad end kärmelt patjadele rätsep­istesse – nende kodumaal süüakse tihti just nii, kuigi moodsal ajal on seal omaks võetud ka läänelik laua-taga-variant.

«See komme pärineb vanast ajast, mil pered elasid ühes toas ja nii oli lihtsam ruumi söömiseks või magamiseks ümber korraldada,» selgitab Park ja lisab, et sealsed restoranid pakuvad tihti kaht söömisvõimalust nagu Gotsugi.

Vana komme jagada

Menüüd uurides mainib muusikatudeng Minjoo Ga, et kui Eestis tellib igaüks endale oma portsjoni, siis Koreas on tavaks toitu seltskonnas jagada, seda ka restoranis. Lauale tuuakse suur kauss riisiga – see on neile midagi sellist nagu meile leib või kartul –, seal kõrval on arvukalt kausikesi põhiroa, lisandite, kastmetega. Igal sööjal on ees oma nõu, kuhu ta laualt meelepärast tõstab.

Otsustame teha umbes samamoodi. Tellime lõunamenüüst mitu rooga ja väikesed taldrikud, et igaüks kõike maitsta saaks. Ettekandja tähendab lahkelt, et kui keegi väga vürtsist ei armasta, võib kokk valmistada ka mahedama variandi. Vähem tuliseks arvab ta kana kintsuliha ja juurviljad magusas sojakastmes – minu valik on see.

Muidugi võtame ka kimchi’d, Korea köögi üht olulisemat ja märgilisemat rooga. See on midagi meie hapukapsasalati sarnast, ainult et palju teravam, olulisemateks maitseandjaks tšilli, küüslauk, seesamiõli. Põhiliselt hapendatakse kimchi’ks krõmpsumaid lehtköögivilju, näiteks Hiina kapsast, aga ka kurki, redist jt, kuid sama hästi sobib meie peakapsas – retsepte on korealastel vähemalt paarsada. Vanasti oli see just vaesemale rahvale oluline riisikõrvane, mida talveks hapendati suurtes kogustes.

Park ütleb, et tema võib kimchi’d süüa lõputult, ja tellibki seda Gotsust lisaks koju kaasa.

Ga otsustab tuunikalaga bibim­bap’i kasuks: «Olen ju tudeng ja raha vähe, sellest saan õiglase hinna eest kõhu täis,» naerab noormees ja lisab, et otsetõlkes tähendabki toidu nimi riisisegu. Suures kausis tuleb lauale miks riisist, köögiviljadest ja väikestest tuunikalatükikestest, mis muutuvad pulkadega segades tšilliselt punaseks. Magusaprofile toodud sangchu tügim ehk soe salat, kus sees paneeritud-friteeritud köögiviljaribade tombud, näeb välja isuäratavalt värviline. «Et mu kodus armastati väga tervislikku toitu, siis ise teeksin selle õige pisut vähem soolase,» ütleb Park pärast mekkimist. Igaüks saab ka kausikese riisiga ning võib söömiseks võtta metallist pulgad või kahvli ning riisi jaoks lusika.

Koread on siin piisavalt

Maitsen mõlemat rooga ja tunnen, kuis tšilli suu õhetama lööb. Leevendust annab suur sõõm vett, mis kannus tasuta lauale tuuakse.

Mu sojakastmes kanas on õnneks tunda vaid tšilli varju – maitseb imehea! Korealastele ei avalda tšilli mõistagi mingit mõju. «Koreas oleks need toidud veelgi vürtsikamad kui siin,» naeravad mõlemad ja Park meenutab, kuidas tema vanaisa armastas eriti tulise maitsega roogi, nii et pisarad süües muudkui voolasid. Kuid kui neil oleks suu rahustamiseks midagi vaja, siis mida nemad kõrvale võtaks? Vett või õlut? Ga on kuulnud, et tulisust aitab tasakaalustada piim.

Ehkki Korea köök on üldiselt vürtsikas ning palju tarvitatakse tšillit, küüslauku, ingverit ja sibulat, on Ga sõnul seal ka hulk mahedamaid maitsenoote, näiteks budistide road. Park täiendab, et maitsete galerii ulatub seal tõepoolest sadadesse ja ühes väikeses eestimaises restoranis oleks ilmvõimatu kõiki neid pakkuda. Ainuüksi sojakastmeid on sealmaal palju – tofule, kalale või kanale, igaühele oma, rääkimata nuudlitest, seesamiõlist, oapastast, mereandidest. Ning tänavatoidust kalapulkadest riisikookideni, mida mõlemad taga igatsevad.

Magustoiduks pakutakse sel lõunal Gotsus vaid jäätist. «Enamasti pole koreapärasteks dessertideks õiget toorainet Eestis lihtsalt saada,» teab Park ja loetleb terve rea võõrapäraseid toiduaineid magusast riisijahust rohelise tee pulbrite ja magusate punaste ubadeni. Kastanid, hurmaa ja datlid kõlavad juba tuttavamalt. Võtaks siis rohelist teed? Ei, hoopis kohvi! Korealased on hullud kohvi järele ja sealne baristakultuur palju tugevam kui meil, kuulen Galt.

Latte’t juues tõdevad mõlemad, et kui nad oma Korea sõpradega tahaks Tallinnas välja sööma minna, tuleks nad just Gotsusse. Ehkki Eestile kohandatud, on see ikkagi ehe. Ja ka eestlastele annab see nende maa köögist piisava ettekujutuse. «Päris sellist maitset nagu Koreas ongi võimatu saavutada ainuüksi kasvõi sellepärast, et algmaterjal on siit ja maitseandjate valik väiksem,» arvavad mõlemad

Mida kimchi’st kodus teha?

Kui võtate restoranist kimchi’d koju kaasa nagu Heidi Park seda tegi, võite tema õpetuse järgi teha sellest ka kiire mõnusa õhturoa: hakkige kimchi peeneks ja praadige pannil koos köögiviljade, muna ja keeduriisiga läbi.