Tallinna käsitöömeistrid teevad hittõlut, luksusehteid ja Clintoni lemmikšokolaadi

Põhjala käsitööõlle peapruulija Christopher Pilkington. Foto: Ajakiri Pulss

Pulss ja Tallinncity rõõmustavad tallinlaste käsitööoskuste buumi üle – nii palju kui praegu on võimalik osa saada ja osta inimeste endi poolt tehtud asju, pole ammu näinud.

Tallinn (Reval), iidne kaupmeeste-käsitööliste linn, kus alles tööstuspöörde tuleku ja raudteede rajamisega 19. sajandi lõpul hakkas linnamaastik ja elanikkond põhjalikult muutuma. Plahvatuslik kasv rahvaarvus ja linna mõõtmetes jätkus hoogsalt nõukaajal. Siiski on hansaaegsed käsitööoskused mullistused üle elanud ja pärand pole oskajate ringist ning isegi mitte vanalinna pildist kunagi päris kadunud. Suveniiripoodides domineerivad küll ühesuguse kitšiselt kesise väljanägemisega masstooted, matrjoškad ja merevaik, kuid on lisandunud lahedaid ja legesid disaini- ja öko-kunstikohti ning ägedaid käsitöötooteid pakkuvaid poode.

Tõepoolest, ekspankur Rasmus Raski ökojäätis La Muu on talvelgi hea värskenduseks võtta või Põhjala pruulikoja õllekunstišedööver «Öö», mida raske linna pealt leida... lisaks kõiksugu öko- ja käsitöödisaini asjad, looduskosmeetikaseebid, küünlad... Ja kes sattus näiteks draamateatri jõululaadale, nägi ja imestas, mida tähtnäitlejad kõike oma kätega teinud... kunstkäsitööst köögihõrgutisteni.

Kõikvõimalike kriiside kohalejõudmise kiiskavas-kriiskavas valguses ja patiseisude pimeduses on pead tõstnud aus ja puhas, loomulik ja looduslik, pärandipõhised oskused ja väärtused. Kulutus-tarbimisorgiate puhastustules ilmnes vahel, et kui käed ja jalad on küljes ning leidub pea ja nupp veidi nokib, läheb elu edasi.

Teisalt on aeg ammu küps, et me masstoodangut, olgu Hiina odava plastmassvidina või muu korporatiivse tavaari tarvitamist kriitilisema pilguga vaataks. Milleks kuhjata kokku asju, mis ei kesta, mis ei tervista, mille tootmine on raiskav, toodang ise sisuliselt s...t ja p...k või lihtsalt lahja lurr.

Vähemasti jõulupakki võiks pista midagi, mis tehtud ausalt, autentsest toormest, läbi konkreetsete inimeste käte ja tegemiste. Pulss rääkis kolme Tallinna käsitöötegijaga. Christopher, kes tahab Eestist teha õllekunsti maa, on šotlane − no juba hansaajal on ju tulnud meistreid Saksast ja Hollandist. Anneli on kõva käsi, kelle komme on kiitnud Hillary Clinton. Uus tulija käsitööturul on ehtevalmistaja Piret, kelle kõrvarõngaid kannab nii Merle Palmiste kui ka Anna Levandi.

Tallinn – käsitööõlle pealinnaks!

Põhjala käsitööõlle peapruulija Christopher Pilkington on elanud Tallinnas pea üheksa kuud ja selle ajaga ongi üht-teist sündinud – õllerevolutsioon Eestis! Kõik pole vast seda täiega tähele pannud, aga neid, kes on märganud, tuleb iga ööpäevaga juurde. Tõsi, Chris käis kiirelt Tallinnas korra juba mullu suvel, veel kuulsas šoti BrewDogi pruulifirmas töötades, uut otsa tšekkimas. Oli varasuvi ja... «Jõime ja istusime lahedates pubides, baarides, õues, vanalinna taustal – veetsime aega päikesetõusuni ja öö oli valge!»

«Mida sa, Chris, siin külmal ja karmil Šotimaal ikka konutad, tule Tallinna!» veensid Enn Parel ja teised Põhjala pruulikoja, Eesti esimese käsitööõlle tootja alusepanijad, kes olid BrewDogis külas, et õllekunsti oskusteavet koguda. Chris tuli märtsis, kui lumi oli maas, ja nüüd on lumi taas maas. Chris ütleb, et on äga olla osaline kohaliku õllekultuuri kujundamises ja käsitööõlle revolutsioonis. Saavutusi ja õnnestumisi on küllaga – õllebaar Pudel, kust saabki vaid «õiget õlut» ehk käsitööõllesid, on üha popim paik. Ja Põhjala mark «Öö» on Eesti kõige enam skoorinud internetihitt, sai äsja ratebeer.com-is 92/100.

Chris peab netimenust tähtsamaks vahetut tagasisidet tavalistelt inimestelt, kohapeal silmast silma öelduna. Komplimentidega muidu kitsilt eestlaselt kiitust õnneks jagub. Chris oskab õlledest rääkida tõesti nii, et usuleigeks peetud eestlane astub pärast «jutlust» kahtluseta otsemaid käsitööõlle usku. Tegelikult pole pikka juttu vajagi, pööramiseks piisab vaid sõõmust või kahest, et tõeline õllesõber just käsitööõlle valib – kvaliteetsest parimast toorainest väljutatud märjuke annab sedavõrd mõjuva maitseelamuse. Tundub, et esialgu on piduriks vaid kõrgem hind ja kättesaadavus.

Põhjala peapruulijana peab Chris teadmiste kõrval olulisemaks isiklikku kogemust ja kõhutunnet. Erinevalt suurtootjatest on siin tegemist ikka kunstiga, mis nõuab algainetega eksperimenteerimist ehk siis suisa õlle alkeemiat. Kunagi tudengina omaenda köögis alustanud Chris on «õlleinstituudis» IBD (Institute of Brewing and Distilling) välja õpetatud ja teooriaga jooksvalt kursis, aga see on iseenesestmõistetav. Maksab kogemus läbi töö ja tegemise. Kõike tiivustab tõeline huvi ja pühendumus ning juhib kirg.

Chris on kindel, et Eesti pääseb käsitööõllede maailmakaardile – sinna, kus on Taani, USA, Šotimaa. Chris lubab, et tulevikus tulevad turistid Tallinna ühtlasi kui käsitööõlle linna või Eestisse kui õllekunsti maale. See oleks asi, mille üle uhkust tunda.

Positiivse loomuga šotlane ütleb, et Eesti on põnev paik ja siit ta niipea kuhugi mujale ei kipu. Ja kui tal üldse on mingit nõu eestimaalastele anda, siis ehk seda, et me võiks olla enesekindlamad, et meil oleks rohkem usku iseendasse ja eriti oma maasse: «Siin toimub iga päev häid asju ja me võiksime sellest rohkem rõõmu tunda, selle asemel et viriseda, kurta ja haliseda.»

Siinveedetud ajaga on Chris rahul mitte ainult tööalaste võitude pärast. Õllemeister ütleb, et kolimine kodust «Euroopa teise otsa» avas ta meeli enam, kui oleks arvata osanud. Ta on saanud reisida ja näinud paiku, kuhu ta iial poleks sattunud. Aastavahetuseks sõidab Chris Šotimaale, aga Tallinna peab ta juba koduks. Eriti meeldivad talle linnas kohad, mida nimetatakse hipsteri-paikadeks – Telliskivi, Kalamaja... Noblessneri sadam jne.

Suurepärased söögipaigad, kohaliku värvinguga fiiling, disainipoed... Chris kolis ka ise Kalamajja, kus kõik käe-jala juures ümber nurga. Muidugi on alati tore ning iga ilma ja aastaajaga jalutada vanalinnas ja mere äärde. Sõbrad-tuttavad, kes Chrisile nüüd Tallinna külla tulvavad, teevad selle romantilise rituaaliringi ikka täie rõõmuga kaasa.

Iga päev on pühapäev 

Pi-Ret Jewelry ehteid kannavad paljud kuulsused − Anna Levandi ilmus nendega tänavu presidendi vastuvõtule, Ingrid Peek kandis neid juhtides saadet «Stereo» ja näitleja Merle Palmiste astub Estonias «Savoy balli» lavale just Pi-Ret Jewelry kõrvarõngastes «Ruby On The Moon». Kuid kes on nende elegantsete ehete taga? Voilà, cherchez la femme!

Varem turundusega tegelenud Piret Hirv tundis hinges sisemist kirge luua midagi ning järgis ammust unistust luua ja valmistada käsitööehteid. «Ma olen ehteid imetlenud lapsest peale. Mul on eredalt meeles oma ema sõbranna, kellel olid alati imelised kõrvarõngad ja keda ma väikese tüdrukuna jäägitult imetlesin. Ootasin alati, millal ta meile külla tuleb ja mida seekord kannab. Omalaadse jälje jättis reis Hiinasse, kus lasin endale ehted teha. Olin kõrval, kui pärleid siidipaelale lükiti, ja see mõjus väga inspireerivalt.»

Selleks, et hakata ehteid tegema, oli vaja juhust − esimesed ehted sündisid soovist meisterdada sõbrannale pulmadeks kõrvarõngad ja sealt sai Piret innustust. Piret tellis erinevaid kursuseid, kuid tehnika sünnib siiski harjutades. «Alguses kulutad kive, hõbedat ja kulda ning aega sellele, et üldse midagi sünniks. Harjutamine on kallis lõbu. See nõuab tohutut püsivust. Olles juhtinud erinevaid projekte, võib öelda, et kõik eelnev oli minu jaoks väga hea ettevalmistus.»

Esimesed ehted sündisid vajadusest meisterdada sõbrannale pulmadeks kõrvarõngad ja sealt sai Piret hoo sisse. «Mul on olnud au töötada erinevates valdkondades, kuid tunnen, et kõige edukam olen siis, kui saan hea emotsiooni kaudu inimestele rõõmu valmistada.»

Piret tellib kivid, kulla ja hõbeda eri riikidest. Kõik komponendid saavad kokku Pi-Ret Jewelry töötoas, kus naine joonistab kavandeid ja meisterdab ehteid. Selle aasta pühad on olnud õige tempokas ja nõuab käsitööliselt laitmatut päevakava. «Ärkan hommikul, joon tassikese kohvi ja siis algab tööpäev.»

Pi-Ret Jewelry ehted on müügil veebipoes (www.pi-ret.com) ning Pireti kanda on ka ehte kaunilt pakkimine ja postitamine. Lisaks haldab ta tuhande fänniga Facebooki-lehekülge, mis toob iga päev klientideni uudised.

Igal Pireti loodud kõrvarõngapaaril, kaelaehtel ja käevõrul on oma nimi. Näiteks leiab valikust «Singing In The Ran», «Why Is The Sky Blue?», «Black Tie», «Maya on the Moon». «Nimed lisavad ehetele iseloomu ja minu klientide seas leidub ka neid, kes on ostnud ehteid nime pärast. On neid, kes ütlevad, et tänu nimele on lihtsam valikut teha. Lisaks on iga nime taga peidus üks inimene, kellele mõeldes olen konkreetsed ehted valmistanud.»

Valikus on palju ehteid, mida igapäevaselt kanda, ning samuti eksklusiivne kollektsioon «Moon Mood», mille nimi pole juhuslik. «See kõneleb oma lugu − naisel võiks olla võimalus valida kõrvarõngad vastavalt tujule, ja mis mõjutab meid rohkem kui Kuu? Kuigi arvatakse, et eestlane on tagasihoidlik, leidub neid, kes on ostnud endale kogu kollektsiooni «Moon Mood», räägib ehtelooja.

Maasikblondide juuste ja särava naeratusega Piret ütleb, et tema ehteid kandes võiks naistel iga päev olla pühapäev. «Enamik naisi soovivad killukest luksust igasse päeva. Käsitööehted, kus iga kivi on hoolikalt valitud ja ehted pühendumusega valmis meisterdatud, on kahtlemata luksus. See ongi pühapäev.»

Käsitöökommide kuninganna

Tallinna linn on ajaloos allunud ka kuninglikele maahärradele, aga päris oma kuningriiki pole Eestis ikka õieti olnud. Noh, kui nüüd aristokraatliku haardega käsitöökommimeistri Anneli Viigi muinasjutuline šokolaadikuningriik välja arvata.

Anneli imelises kohvikus käib neil päevil ikka kibekiire töö ja vile. Talvist Tallinna imetlema tulvanud turistide hulgad tahavad ju kuulsaid käsitöökomme kaasa osta, firmad tellivad jõulukingitusteks ja püsikunded soovivad ka pühade aa’l suu magusana hoida.

2014. täitub šokolaadikohvikul kümme aastat ning nüüd võib Anneli päris algusaja suurtele kahtlustele-kõhklustele „kas ikka tasub” tagasi vaadates öelda, et oma kohvik oli parim plaan. Ikka terve dekaad tegemisi, mille vältel on nupukas naine välja käinud ligi 80 kommi-šokolaadiretsepti, saanud komplimendi Hillary Clintonilt ning kindlustanud kliendibaasi siin ja välismaal. 

Otsus just käsitöökommidest oma äri teha sündis läbi isikliku eelistuse: «See oli midagi, millest ise teravat puudust tundsin ja omaks tarbeks reisidelt varem hunnikute viisi koju tassisin.» Äriplaane oli algul mitu − kuna Anneli on hariduselt ja töökogemuselt finantsinimene, siis polnud probleemi mis tahes valdkonna idee numbritena läbi mängida. «Aga otsus tuli selle kasuks, mida ka ise kindlalt tarbida tahtsin.»

Töö läks lahti Anneli koduköögis, kui naine asus šokolaadiga katsetusi tegema. «Mul ei olnud harrastuskondiitri faasi. Mul oli kindel kava teha oma šokolaadikohvik.» Et teada saada ja tundma õppida, kuidas šokolaadiga täpselt ringi käia, kuidas magusat massi oma tahtele allutada, võttis Anneli Viljandis, Vilmixi kondiitri käe all eratunde. Viimase lihvi sai Viik Prantsusmaal ja seejärel avas nüüd legendaarseks saanud kohviku vanalinnas Laial tänaval.

Anneli kommid ristis tema toonane abikaasa, kelle armastus klassikalise muusika vastu jõudis kommide nimedeks. Nii on juba pea kümme aastat tema lettidel The Swan, Amadeus, Romeo & Juliet.

Kõrvust tõstva kiitusena meenub Annelile päev, kui välisministeerium tellis Hillary Clintoni Eesti visiidi ajal poliitikule karbi komme. Hiljem saatis proua Clinton välisministeeriumi kaudu Anneli Viigile komplimendi − tegemist olnud parima šokolaadiga, mida proua Clinton on saanud. «Iga kuu saame paar kirja välismaalt, kust küsitakse, kas meie komme saab ka kulleriga kohale viia,» märgib Anneli rahuloluga, aga nendib, et kullerteenus jääb kahjuks kommide transportimiseks siiski liiga kalliks. «Kuid on ka erandeid,» teab Anneli Viik.

Üks Londonis elav härra sai kunagi oma abikaasalt kingituseks Anneli Viigi kommikarbi. Nüüdseks tellib mees, kes pole Tallinna üldse väisanudki, endale karpe Londonisse kulleriga. Teised kommid enam ei sobi. Kui tavaliselt on tööl kaks tegijat, siis jõuluajal meisterdavad komme neli kätepaari. Töö käib puhkusepausita, sest kingitused tuleb pakkida. Ehkki muidu käib Anneli Viik kašmiirmantlis, siis jõulude ajal on alati autos sobilik jope, et «vajaduse korral oleks võimalik ise kaup laiali vedada.»

Anneli pihib, et paljud seda ei usu, kuid tema sööb kommi iga päev. Nagu Tipp ja Täpp! «Kvaliteet ei tee paksuks. Kvantiteet teeb,” naerab ilusa figuuriga Anneli Viik. «Elu on nautimiseks. Nagu ka šokolaad.»