Tore vinoteek Tigu

Tigu Foto: Jarek Jõepera

Kõigil hea toidu sõpradel on taas põhjust rõõmustamiseks, sest nende sõber Vinoteek Tigu on leidnud endale peavarju Tallinna vanalinnas Pikal tänaval.

Vanalinna keskaegsed hooned pakuvad üllatusi. Kui tänava poolt Tigusse siseneda, tuleb laskuda trepist ukseni ja sealt läheb trepp veel edasigi ehk esmamulje on, et siseneme sügavale keldrisse. Ent üllatus, üllatus. Ruumis ringi vaadates jõuame akendeni, mille taga on siseõu. Tegemist pole pimedate keldriruumide, vaid kena valgusküllase restoraniga.

Tigus võtab meid vastu perenaine Kristel Randrüüt.  Algus ulatub aastasse 2006, kui Tigu ühel kaunil novembrikuu päeval Kadriorus Vilmis tänaval uksed avas. «Siis oli see koht, kus päeval sai lõunasööki ja õhtul veini ja väikest suupistet juurde. Mõte oli, et peab olema hea vein ja veinil peab olema hea hind. Hea vein aga hakkas enda kõrvale nõudma sööki. Masu oli alles algamas, kokad nõudsid peaministri palka ja nii tuligi kööki minna ise,» on Kristel kirjutanud blogi sissekandes. Ta lisab, et restoranitöö kogemust tal pisut enne oli, köögitöödega lähikokkupuudet oli saanud vaid korra, töötades Prantsusmaa pererestoranis ettekandjana. «Ühel reedeõhtul, kui restoran rahvast täis oli ja köögis tõeline «tram», suutsid restoraniomanikud, elukaaslased, omavahel tülli minna ja naine, kes toimetas köögis, lõi ukse kinni ja saatis kõik nö sooja kohta. Ja me tegime selle õhtu ära!,» lisab Tigu perenaine, et see kogemus andis talle enesekindlust katsetada. Kristel võttis endale tööle järjest appi noored Ines Mirovi, Merilin Männiku ja oma poja Sten Sagari,  kes kõik on tänaseks ka Tigu kaasomanikud ja veavad restorani igapäevaselt. Kristel ise on tõmbunud rohkem nõuandja staatusesse ja elab suurema osa aastast Saksamaal.

2011. aastal lõppes Vilmsi tänaval rendileping. Kaks aastat koduta olnud Tigu tegutses siin ja seal kuni lõpuks maandutigi Pikale tänavale, endise restorani Sisalik ruumidesse.

Aga miks Tigu? «Ega selle taga mingit põnevat lugu ei olegi, lihtsalt teadsin, et restorani nimi peab olema Tigu,» räägib Kristel. Prantuse keeles Escargot, hispaania keeles Caracol, inglise keeles Snailvõi saksa keeles Schnecke, on levinud restoraninimed. «Aga eesti keeles tundus Tigu kuidagi lõbus,» lisab Kristel. Nimele kohaselt on teod restoranis alati ka saadaval. Alati pole neid menüüs, aga küsijale kapinurgast mõned Viinamäe teod leitakse sellegipoolest.  Ja tigu on Tigus on populaarne delikatess. Kui ta on menüüs, siis ikka tellitakse seda päris palju. «Sobib nii valge kui ka punase veiniga,» lisab Kristel, kes on suur veinihuviline. «Tigu eripära on hea vein,» teatab Kristel, kes varustab restorani veiniga ka oma kodulinnast Weingartenist, mida Kristel kirjeldab kui väikest armsat linnakest Edela-Saksamaal. Linn asub pisikeste küngaste vahel, künkad on loomulikult üles haritud ja seal kasvavad viinamarjad. Linna keskelt voolab läbi jõeke, linna servas on järveke, kust ühest otsast kaevandatakse kivi killustiku tegemiseks ja teises järve otsas on rand. Prantsusmaa (Alsace) asub umbes 20 minuti autotee kaugusel, Šveits umbes tunni,  Luxembourg kolme tunni ning Itaaliasse  ja Austriasse sõidab viie tunniga.

«Saksa vein on minu jaoks avastus,» ütleb ta, sest Blue Nuni ja teiste magusate Rieslingutega oli sellest kujunenud just mitte kõige parem arvamus. «Aga Badeni veinipiirkonna veinid, mida pole Eestis varem müüdud, on ka natuke teistsugused, kui teised Saksa veinid. Ootasin ka neilt magusust, aga seda ei ole.» Baden on kilomeetritelt pikim Saksamaa veinipiirkond Reini jõe ääres, mis on tuntud Pinot’ perekonna viinamarjasortide poolest.  Piirkonda saab võrrelda Prantsusmaa tuntud Alsace’i piirkonnaga, mis asub sisuliselt teiselpool jõge.

Kust tuleb tooraine, millised on Tigu firmaroad ja mida Tigust arvatakse, saab edasi lugeda juba ajakirjast Jamie.