Kartulikrõpsusõltuvus – müüt või tegelikkus?

Foto: SCANPIX

Paljud meist on kogenud, et kartulikrõpsude söömist on raske katkestada. Sama kehtib ka teiste toitude kohta, mis on ühtaegu soolased, magusad ja rasvased. Kuna kartulikrõpsud on erakordselt ebatervislikud, lubame endale, et võtame vaid ühe. Või ehk peotäie. Lõpuks on jälle pakk tühi ja me ei saa aru, miks oli nii raske lõpetada. 

Kartulikrõpsude tootja Lays teadis seda juba 1960ndatel, kui reklaamis end lausega: «Veame kihla, et sa ei suuda piirduda vaid ühega.»

Eksperdid vaidlevad siiani, kas toidusõltuvus on võrdväärne alkoholi-, narkootikumi- ja mängusõltuvusega. Kõiki teisi sõltuvusi võrreldakse ikka eelmainitud sõltuvustega, sest need on meie hinnangute baasiks. Paljud inimesed, kusjuures eriti need, kel on teisi sõltuvusi, peavad aga toidusõltuvust sama tõeseks kui teisigi, kirjutab Psychology Today.

Toidusõltuvus on eriti huvitav nähtus, sest see hõlmab nii aine pruukimist kui käitumist. Toidusõltuvust iseloomustatakse sageli kui liigsöömishäiret. Liigsöömishäire esineb neil, kes õgivad kontrollimatult ehk kiiremini ja rohkem kui tavaliselt inimene sööb. Selline ablas õgimine toimub enamasti siis, kui inimesel pole isegi kõht tühi. Regulaarse liigsöömisega kaasnevad häbi ja süümepiinad. Selleks, et liigsöömishäiret diagnoosida, peab patsiendil esinema kontrollimatuid õgimishooge vähemalt kord nädalas kolme kuu jooksul. Sellega on tihedalt seotud ka inimese emotsionaalne pinge.

Söömisega on ilmselgelt seotud mitmeid häireid. See võib olla nii kompulsiivne kui impulsiivne. Plaan mitte süüa või süüa väga vähe, ei pea sageli paika, sest endale antud lubadusi on raske hoida. Doktor Peg O'Connor peab aga vääraks toidusõltuvuse ja liigsöömishäire võrdsustamist, sest sellisel juhul pööratakse kogu tähelepanu ära toiduainetelt, mida inimesed tarbivad.

Oluline on tähele panna ka seda, millised võivad olla nn sõltuvustoitude (näiteks krõpsud) omadused. Mitte kõik toidud pole selles suhtes võrdsed. Üldiselt ei söö inimesed end oimetuks õuntest, pirnidest, kapsast või tuunikalast. Need toidud, mida inimesed enim ihalevad, on toidutööstuse häbiplekid, väga töödeldud toidud.

Miks me siis tahame süüa töödeldud toitusid? Miks on meil nende toitude järele nii suur isu, et me ei suuda nende söömist lõpetada? Teatud toidud on väga mitmekülgsete maitseomadustega, sest neisse on lisatud ebatervislikult palju soola, suhkrut, rasvu ja teisi lisaaineid, mis aitavad toidul säilida ja muudavad selle välimuse paremaks. Need toidud on hoolsalt loodud nõnda, et need tekitaksid inimeses naudingut ja isu muudkui edasi süüa. Inimesed, kes tarbivad selliseid toitusid väga palju, võivad kogeda, et nende toitumine väljub kontrolli alt.

Need mitmekülgsete maitseomadustega töödeldud toidud pakuvad inimesele palju suuremat naudingut kui töötlemata toidud. Peale teatud koguste suhkru ja rasvade seedimist hakkab inimorganism tootma opioide, mis tekitavad mõnutunde. Hiljutised uuringud on näidanud, et laborirotid eelistavad intensiivset magusust isegi kokaiinile. Suhkruveest sõltuvuses rottidel olid suhkrust ilma jäämisel tugevad võõrutusnähud värisemisest äreva käitumiseni välja.

Paljud inimesed tarbivad selliseid sööke lohutustoiduna. Nagu ka alkoholist, nikotiinist või kokaiinist otsitakse lohutustoidust teatud naudingut ja kergendustunnet. Kui neid süüakse veel kontrollimatult, siis on kohane öelda, et sööki «manustatakse», mitte ei «sööda». Sestap ei saagi öelda, et liigsöömishäire ja toidusõltuvus oleks üks ja sama, sest siin on oma mõju ka lisaainetel, mis on selle toidu sisse pandud.

Doktor Peg O'Connor toob välja, et kõik see tekitab palju küsimusi. Kuhu jääb toidutööstuse vastutus, kui valmistatakse selliseid sööke, mis võivad kaasa aidata nii tugevale sõltuvusele, mida annab võrrelda narkosõltuvusega? Igal juhul teenitakse selle pealt head kasumit, kuigi inimkonnale mõjub see rängalt.

Kahtlemata pole toidusõltuvus vaid toidutööstuse süü, kuid ega see sellest lahti saamisele ka kaasa ei aita.