Ülevaade: kus pakutakse pealinna parimat borši?

Ajakiri Pulss krabas kulbi kaasa ja käis otsimas, kus kesklinnas korralikku peedisuppi saab.

Kui keegi peaks tulevikus kuulutama välja Eesti lemmiksupi valimised, siis esimesed kaks kohta on suure tõenäosusega paigas. Esikohale platseerub ilmselt seljanka ning auhinnalise teise koha saab sama kindlalt borš. Seejärel tuleks tükk tühja maad ning kobaras koos ülejäänud. Suppide võidujooksu keegi korraldama ei hakka, küll on aga tõsiasi, et leememajandus on meil väga tugevate slaavi mõjutustega. Mis omakorda tähendas, et kui Pulss otsustas minna supijahile, tuli adekvaatse võrdluse saamiseks valida kas seljanka või borš, sest kuidas sa ikka lillkapsa-püreesuppi lõhesupiga võrdled. Lõplik kaalukauss kaldus sedapuhku borši kasuks, sest eks ole näiteks ukraina borš praegu ka geopoliitiliselt päevakajaline teema.

Zanzibar

Tartu mnt 16

Pärast seda, kui Mustamäe trahter Bogdan lusika nurka viskas, on pealinna söögikohtade kaardil Ukraina kohal valge laik. Kahju muidugi, aga loodetavasti saab see tühi koht peagi täidetud. Kes aga tahab kesklinnas ehedat ukraina borši vitsutada, võib seada sammud Zanzibari, mis paikneb Tartu maanteel. Sisekujundus on nimele vastavalt eksootiline, et mitte öelda ülepakutud. Söögikaart on muljetavaldavalt pikk ning saab ka ukraina borši (4.50 eurot). Portsjon on suur, kenasti serveeritud ning hapukoort on eraldi kannukesse valatud lahke käega. Ühegi lisandiga pole kokku hoitud, supp on paks ning kaussi püsti pistetud lusikal kulub hetk mõtlemiseks, siis loobub ta üritamast ja vajub vaikselt servale. Borši kõrvale pakutakse, nagu Ukrainas kombeks, ka pampuškasid ehk siis küüslauguga kuklikesi, mis Zanzibari menüüs kannavad nime pampud. Pole paha eestindus. Supp on suurepärane, ning lükkab mõtteid vaikselt pitsikese horilka suunas. Ilmselt üks parimad borše, mida kesklinnas saab!

U Nataši

Lai 49

Vene söögituba U Nataši ehk siis Nataša juures pole iseseisev söögikoht, vaid Meritoni hotelli üks restorane. Täpsemalt restorani söögituba. Lai 49 asub vanalinna piiril, hoone üks külg on nurkapidi vastu Hobuveskit ning teine vaatab Rannamäe teele. Ega kohalikul suurt põhjust sinnakanti sattuda pole, kui ta just mõnes lähedalasuvas ministeeriumis ei tööta. Kellele Vene köök meeldib, on aga põhjust Laia uulitsa ots üles otsida. Ainult et planeerida tuleb Natašakese juurde mineku hoolega, sest pool nädalat on söögituba avatud vaid kella viieni ning reedest kella kaheksani õhtul. Söögitoa menüüs on pliinid, pelmeenid, vareenikud ja muu vene klassika pisut soodsama hinnaga kui hotellis endas paiknevas restoranis Balalaika. Borš meie moodi (5 €, lõunapakkumises 3 €) on suurepärane ning taldrikutäis suur. Miinusena ei pakuta leivapoolist, see tuleb eraldi tellida. Samas passib Meritoni kohvikutest pärit lihapirukas borši kõrvale nagu valatud.

Lido

Estonia puiestee 9

Küsimusele «mis on see kadestamisväärt asi, mis Lätis on, aga Eestis pole», võis keskmiselt eestlaselt paari aasta eest saada peaaegu üksmeelse vastuse: «Lido». Nüüd on Lido Tallinnas olemas ning eespool esitatud küsimusele vaevalt et sama ühest vastust saab. Teine küsimus, mis kohe pähe kargab, on see, miks ei ole kellelgi tänini õnnestunud Lido suurepäraselt toimivat mudelit maha viksida. Eks ole seda Eestiski mõned korrad üritanud, aga edutult. Solarise keskuse Lidos on supinurk kohe sissekäigu juures ning borš on valikus kindlalt nagu raudnael. Maitserohelist ja koort saab ise volilt lisada. Supikauss on testitud paikadest küll väikseim, kuid ka hind on portsul kõigest 2 eurot. Lido borš on tipp-topp leemeke, kuid see sõltub ka sellest, kui sügavalt poti põhjast kulbiga riibuda. Või kui sügavalt eelkäijad on riibunud.

Põrgu

Rüütli 4

Põrgu nime kandev kõrts on õllesõbra jaoks tõeline paradiis. Lisaks muljetavaldavale õllenimekirjale osatakse Põrgus ka sama hästi süüa teha. Hõbelusika auhind on selle tunnistuseks. Põrgus pakutav borš (3 eurot) on kõrtsi sisemuse nägu: rohmakalt aus, kodune ja pagana hea. Portsjon korralikult suur ning supp kena värvi, paks ja tummiselt lihane. Kõrtsis pakutav iseküpsetatud must leib sobib selle juurde nagu vaht õlleklaasile. Kui Nataša tavapärasest soodsam lõunapakkumine arvestamata jätta, siis kuulub Põrgule Pulsi boršitesti parima hinna ja kvaliteedis suhte priis. Ainult üks küsimus jääb õhku rippuma: millist käsitööõlut kõrtsipidajad boršikõrvaseks soovitaksid?

Moldova trahter Lautarii

Uus 25

Me kõik ju teame, mis borši sisse läheb: kapsas ja kartul, porgand ja sibul ja liha, aga peet − see teeb boršist borši. Teeb või? Mitte alati, selgub. Koht, kus toodud väide ümber lükatakse, on Uuel tänaval vastavatud Moldova trahter Lautarii. Nende menüü supisaokonnast leiab karpaatide borši (4.70 eurot). Värv on supil mitte harjumuspäraselt punane, vaid pigem pruunikas ning maitsegi pole boršilikult hapu, vaid pigem mahedam. Põhjus lihtne: seda vigurit teeb supis baklažaan. Vaat sulle siis peedisuppi! Kui värvi- ja mekieelarvamused kõrvale jätta, siis tuleb tunnistada, et taldrikul on taas kord väga korralik supp, mis on talupoeglikult lihtne ja samas tõhusalt tihe. Eks samad märksõnad ole iseloomulikud ka kogu sealse kandi köögile. Kui eespool kurtsime, et ukraina söögikoht on Tallinna köögikaardilt kadunud, siis vastukaaluks on üks teine tühi koht jällegi täidetud. Nii et asjad on vähemalt tasakaalus.

Baieri kelder

Roosikrantsi 2a

Leida ühest korralikust saksa kõrtsist, mida Baieri kelder kindlasti on, seakoodi, nisuõlle ja bratwurst’i seast ka slaavi borš, on mõnevõrra üllatav. Tõsi, beetenbartsch’i nime all on see ka Saksa köögis olemas, kuid seda pigem endisel Ida-Saksamaal ja ka Poolaga piirnevatel aladel. Aga jäägu kulinaargeograafia nüansid praeguseks kõrvale. Baieri keldri menüüs pole mitte niisama borš, vaid metssealihaga supp (5 eurot). Taldrikutäis on keskmise suurusega ning supp kena punane, parajalt paks ja lihagi piisavalt, Siiski on tunda, et metssiga pole puljongiks keedetud, vaid lihatükid on leemele hiljem juurde lisatud, kohati lausa saksa täpsusega vürfliteks lõigatud. Supp on korralik, kuid samas jääb selles siiski tsimaruke puudu, et eespool proovitud parimate tasemeni küündida. Kui tahate Tallinna kesklinnas kindla peale väga head borši süüa, siis päris mitmest kohast saab vähema raha eest paremini. Samas kohti, kus kehvemat saab, on kindlasti rohkem.