Mereäärsed maitsed MerMeri kodurestoranist

Kolga lahe ääres: Merrit ja Jaan Kiho merevaatega terrassil hommikusest kukeseenesaagist lõunasööjatele pisemaid välja noppimas. Foto: Jaanus Lensment

Eesti esimene kodurestoran MerMer Kolga-Aablas saab sel suvel viieseks ja sama kaua on see püsinud 50 Eesti parima restorani nimistus. Pererahvas Merrit ja Jaan Kiho meenutavad selle ajajupi värvikamaid seiku.

Tegelikult on Juminda poolsaare restoranitähe MerMeri pererahval sel suvel ümmargusi tähtpäevi veel.

Merrit ja Jaan Kiho pidasid oma 30. pulma-aastapäeva, juues kahekesi Kolga lahe hunnitu merevaatega terrassil šampanjat – «Just, kahekesi. Selle õhtu me enesele lubasime. Aga muidu on tung meile sööma nii suur, et vabu päevi saame eriti suvel võtta harva. Hingetõmbeaeg tulebki tavaliselt kusagil märtsis,» tähendavad mõlemad.

Tänavusse suvesse langes veel Merriti ehk maja peakoka 55. sünnipäev – sellele siiski suurt rõhku ei pandud, mugistab Merrit ise naerda. Küll aga kutsuti soliidsete numbrite puhul Jaanirannale suve alguspoole väike sõpradering tšillist krevetisalatit, värsket suitsulesta ja tummist šokolaadikooki sööma.

Toona valitses pererahva terrassil tuulevaikus ja vahemerelik leitsak, nii et jäisest-tuulisest Tallinnast jopedes kohale sõitnud külalised pidid kiirelt vammused seljast koorima.

«Seda juhtub meil tihti, et mujal tormleb ja siin on idüll. Kuid mõnikord võib olla vastupidi. Ühel ööl läinud detsembris olid tuuleiilid nagu kahuripaugud ja esimest korda tundsin hirmu, kas maja ikka peab mürglile vastu,» ütleb Jaan.

Kodurestorani kuulus abikelner, blogija ja maskott, Ameerika buldog Hummer hoiab Arteri külaskäigu päeval tagaplaanile. «Eks ta ole lihtsalt külalistest tüdinud,» arvab Merrit. Seevastu nuusib mererannal lapseohtu rebane.

Kõige suuremad söögistaarid

Kas tuleb ka järgmine viisaastak? «Kui elad maal ja mere ääres, siis väga pikki plaane ette ei sea. Ilm paneb kõik paika. Ning elu on õpetanud, et kui liiga rangelt üritad kõike sättida, ei õnnestu midagi,» arvab Jaan elutargalt.

Merrit poetab, et eks see ikka üks ime ole, et pärast viit ühist restoraniaastat pole lahku mindud. Ent lubab, et lihtsat ja ehedat kodust toitu teevad nad ka tulevikus ning molekulaargastronoomilist toidumoodi teeme-maasikast-vaarika nende köögist tulema ei hakka. Ka paarikümne koostisainega kokanduse kõrgklass jäägu teistele. «Mina jään meresoola, oliiviõli, tibakese tšilli ja pipra juurde,» on Merrit kindel.

Jaani marineeritud oliivid ja päikesekuivatatud tomatite pesto on maja hitid algusest peale – need antakse lauda sooja ja krõbeda Prantsuse saiaga. Üks seltskond oli oliividest nii vaimustuses, et pidas neid Itaalia omadest paremaks, teine aga ostis koguni poole tagavarast kaasa.

Nii kodurestorani oliivid kui ka pesto sündisid seepärast, et poe omad tundusid kahvatuvõitu: pärast pikka timmimist vürtside, õige oliiviõli ja küüslauguga sai Jaan mõlemale selle õige MerMeri terava maitse sisse. Ta ongi pisut üllatunud, et Eesti inimestele vürtsikus meeldib – tšillimoosi näiteks söödi rohkem, kui ta loota julges.

«Oliiviõlihullud oleme me ka,» ütleb Merrit, kes ei prae ka kukeseeni ja kala võis, vaid ikka oliiviõlis. Või lisamise osas teeb ta järeleandmisi vaid koogis ja maksapasteedis.

Nende oliiviõlihullus on läinud isegi nii kaugele, et MerMeril on omanimeline oliiviõli. See tuleb Sitsiiliast ja soovijad saavad seda kaasa osta.

Teine suur söögitäht on kohaliku kalamehe Lauri värskelt püütud kala, ükskõik milline. «Kui ikka me «kodustatud» kalur hommikul värske kalaga tuleb, siis selle vastu ei saa miski. Praegune ahvenafileegi on sulakuld,» osutab Jaan lõunasööjate selle päeva põhiroale. Isegi Saaremaa ja Hiiumaa kalamehed olevat tunnistanud, et Lauri vanast kiviahjust tulnud suitsulest on nende omast parem.

Tulijaid Araabiast ja Bollywoodist

Kui alguses üritas pererahvas pidada korralikku ja ranget menüüd nagu tavarestoranides, siis varsti mõisteti, et parem on pakkuda ikka ainult seda, mis endale päevaks välja mõeldud ja meele järele – see maitseb ka külalistele kõige rohkem.

«Nii ongi toit tulijaile enamasti suurim üllatus,» sõnab Merrit. Veinikaarti neil ka pole, küll aga on veinid, mis pole üle mõistuse kallid, kuid on üle mõistuse head. Üksnes õlut ses majas ei pakuta, kui just eritellimust ei tehta.

Kõige kõrgem külaline on Merriti sõnul olnud president Toomas Hendrik Ilves, kes sõi vürtsikat tomatist krevetisuppi, hommikul püütud lõhet ja rammusat šokolaadikooki. Jaan lisab muiates, et tegelikult oli kõige kõrgem külaline Veski-Mati töömees, kes oli nii pikk, et lõi lambi peaga katki.

Kõige eksootilisemad sööjad on tulnud Bahreinist – araablaste kohta üllatavalt vabameelsed naised tõstsid Jaani pärast sööki tänutäheks õhku ja mehed surusid Merriti kätt. Lõpuks küsiti veel, kas pole mõnd tütart ära anda ja kas pererahvas ei tahaks oma maad ära müüa. Indiast on Bollywoodi filmitegijadki kohal käinud: neid oli palju ja paigal ei püsinud nad üldse. Ja kuigi paljud neist olid taimetoitlased, kadus vürtsikas metsloomapada laualt ometi kibekähku.

Parim õhtu äpardusega

Mõistagi tehakse Jaanirannal süüa suuresti sellest, mida lähikonna majapidamistest saab. Kala, köömneleib, kana- ja pardimunad, köögivili, metsaannid, küülik, mõnikord ka lammas. Sellest hoolimata ei pruugi loosung «Eelista eestimaist» alati kehtida.

«Selle kohalikuga ei maksa üle pingutada. Kui maailmas on mujal midagi ikka parem, tasub seda sealt võtta, olgu see Uus-Meremaa lammas või Argentina veiseliha,» mainib perenaine.  

Esimeste MerMeri jõulude ajal saadi üks priske taluhani ja pandi see hommikul ahju. Merrit muudkui pintseldas-niisutas seda hea-paremaga, aga ka pärast kuuendat küpsemistundi oli see ikka veel kõva. Õhtuks, kui üks suur metsameeste seltskond sööma tuli, sai see ehk poolpehmeks.

«Õnneks oli maitse hea ja sööjatel tugevad hambad,» naerab Merrit, lisades, et sellest söömingust kujunes nende restoraniloo üks pöörasemaid ja lõbusamaid õhtuid. Naised hakkasid sokke kuduma ja mehed kaasavõetud pille mängima. Isegi Hummer ei võõrastanud ja seadis end laua alla, Jaangi võttis lõpuks kooslaulmiseks oma šamaanitrummi välja.

«Meil juhtub asju,» sõnab Jaan ja meenutab toonasest õhtust veel müstilist looduse vaatemängu, millega MerMer isegi maailmas palju rännanud meest Hendrik Relvet üllatas, nii et too poolpaljalt õue tormas. Kui talvel on meri ja taevas hetkiti süsimustad, paistab kätte nii Tallinna kui ka Helsingi kuma – see on lummav vaatepilt.

Paljud rännumehed, kes ka India ookeani ääres päikeseloojangut näinud, ütlevad, et Jaanirannal on need meeldejäävamad. Sel kohal lihtsalt on eriline aura.

Lihtsalt kukeseened

Et Merrit ja Jaan leiavad hommikustel jalutuskäikudel koer Hummeriga ümberkaudsetest metsadest pisikesi, aga seda armsamaid kukeseenenöpse, siis puhastamise järel jääb tükeldamise hool ära. Ja nemad ei prae kukeseeni sibula ja võiga nagu tavapäraselt tehakse, vaid ainult vähekese oliiviõliga.

Kahele

•    neli peotäit pisikesi kukeseeni

•    paar-kolm sl extra virgin oliiviõli

•    pisut meresoola

Aja pann tuliseks, viska seened pannile, lase vesi välja keeda, alanda pisut kuumust, vala sekka oliiviõli, prae mõned minutid, maitsesta soolaga.