/nginx/o/2016/02/05/5013677t1hbddb.jpg)
/nginx/o/2010/08/17/419113t1hb91a.jpg)
Asjatundjate hinnangul on tänavune seeneaeg olnud seni üldiselt kitsi, kuid samas on metsast välja toodud rõõmustavaid kukeseenesülemeid.
Kidur seeneaasta on senimaani pakkunud vaid kukeseeni
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ükski mükoloog ei kipu praegu ennustama, milliseks kujuneb kuuma suve järel sügis, kuid vihmaaja saabumine võib anda põhjust paari nädala pärast juba lootusrikkamalt metsa minna.
Mükoloog Kuulo Kalamees nentis, et ega seenejuttu suurt ajada saa, sest kübarakandjaid lihtsalt pole – peale kukeseente, mida on juba juunist alates leidunud paiguti massiliselt.
«Suvi on pakkunud väga pikalt kuiva ja kuumust,» lausus ta. «Viimase aja rajuhood on olnud kohatised ja pealegi lühike paduvihm läbi mullakamara suurt ei imbu, vesi jookseb pealt ära madalamale.»
Kalamehe sõnul on seentele vaja rahva keeli seenevihma ehk nädalapäevi kestnud peenikest ja aeglast sadu, mis imbub 15–20 sentimeetri sügavusel asuva niidistikuni.
«Kevad oli tänavu erakordselt seenevaene,» märkis Kalamees. «Näiteks leidsin ma oma tavaliselt kurrelite kohalt, kus aastati sadu seeni, sel kevadel ainult viis nigelat kurrelit. Sama seis oli kogritsatega ja mürkleid polnud ühtegi.»
Esimesi suvehooaja seeni võis mükoloogi andmeil leida juuni keskpaiku, peamiselt kukeseeni, aga ka üksikuid pilvikuid. Huvitaval kombel ongi kukeseened suve vastu pidanud ja seda eeskätt seenelembesena tuntud Kagu-Eesti metsades.
Ka selle kirjatüki autor on tänavu suvel tollest kandist kolm korda kukeseenesaagiga koju naasnud, kusjuures alati saatjaks 30-kraadine palavus. Juunis õnnestus kahe peale korjata viis ja pool kilo kukeseeni, juulis siiski vähem ja läinud nädalavahetusel vaid üks pangetäis.
Viimane kord andsid oma panuse ka pilvikud, sekka üksikud tatikad, puravikud, kitsemamplid ja kännuseened. Siin-seal hakkas silma lihtsale seenelisele tundmatuid kübarakandjaid ja eluohtlikult mürgiseid valgeid kärbseseeni.
Valdav osa saagist läks siiski kukeseente arvele ja nõnda pole august end kui pilvikute ja puravike kuu siiani õigustanud.
«Loodame, et septembris saab juba rohkem seenejuttu ajada,» lisas Kalamees. «Ma ise plaaningi taas metsa minna paari nädala pärast.»
Mükoloog Erast Parmasto nentis samuti, et ega päris õige seeneaeg praegu käes ole.
«Teisalt pole veel põhjust ka muret tunda,» märkis ta. «Heal aastal on augusti keskel juba omajagu seeni, aga teinekord siis alles hakkab tulema. Vahepealne liiga põuane aeg näib möödas olevat, loodame parimat. September on ees.»
Parmasto sõnas, et neil päevil pole ta metsa juhtunud, kuid näiteks Tartu linnas on viimasel paaril päeval hoolega nina mullast välja pistnud linnašampinjonid. «Kohe näha, et seened on maa all kaua oma väljatulekuvõimalust oodanud,» lisas ta.
Saaremaal elav seenefotograaf Vello Liiv oli eile parasjagu Viidumäe metsas ja hindas, et seenelisel tuleb arvestada tõenäoliselt üsna napi saagiga.
«Vaatamata äikesevihmadele on metsaalused veel suhteliselt kuivad,» sõnas ta. «Okasmetsad on siin peaaegu tühjad, üht-teist leidub lehtpuude all. Näiteks sarapuude all kasvab kohati ohtralt pöögipuravikku, mida inimesed peavad kasepuravikuks.»
Ka Liiv lisas, et õige seeneaeg polegi käes – enamasti kipub kõige saagikam olema septembri esimese nädala paiku.