Me võtame Laanemetsas igal kevadel kase- (või vahtra) mahla ning kevadised «puumahlad» on meil armastatud kodune limonaad.
Samm-sammult õpetus, kuidas puu seest mahla kätte saada
Mahlad hakkavad puudes liikuma üsna vara. Näiteks vaher juba «jookseb» mõnda aega, aga kask ei tahtnud veel paar päeva tagasi mahla välja anda. Mahlavõtmiseks on vaja oherdit, voolikut (või kui tahad vanakooli moodi mahla võtta, siis puust renni), teipi, natuke nööri ja kogumisanumat. Meie võtsime selleks 7-liitrise veekanistri.
Asi käib nii:
- Valid hea jämeda puu. Sellise, kellel ikka jätkub mahlaandi, kuid kes ei ole veel vanadusest nõder ja (tõenäoliselt) seest pehkinud. Puu peaks kasvama mäe otsas, sest nendel puudel pidi magusam mahl olema.
- Puurid puu sisse augu. Meie puurisime silmade kõrgusele, sest mida kõrgemalt mahla võtta, seda magusam on.
- Auku sätid võimalikult tihedalt vooliku. Tihenda teibiga, et väärt mahlakraam raisku ei läheks.
- Kanistri korgi sisse tee auk ja pane sealt vooliku teine ots läbi. Kui vaja, siis tihenda teibiga.
- Seo kanister nööriga kenast puu külge, et ta ikka püsti püsiks.
- Kui mahlavõtmine lõppeb, tuleb puuritud auk sobiliku puupunniga kinni lüüa ja puule aitäh öelda!
Meie saime kahe päevaga üle kolme liitri vahtramahla ja see on alles algus. Need esimesed kolm, tõsi küll, olid veidi puu maitsega, aga kõrvalmaitse on ainult alguses ning kui päris mahlajooksuks läheb, siis see kaob. Siis jääb alles ainult puhas magus maitse.
Õige peatselt on mahla kogunenud niipalju, et tekib küsimus, mida sellega edasi teha. Lihtsalt ämbris või kogumisnõus säilib ta paraku vaid väga lühikest aega. Üks variant on mahl jagada sobiva suurusega pudelitesse ja need sügavkülma pista – hea suvel kuumaga võtta.
Veel olen proovinud mahla pastöriseerida – kuumutada – jagada pudelitesse – sulgeda kohe ning säilib ka. Päris aasta otsa mahl niimoodi ei seisnud, aga jaanipäevani pidas küll vastu. Aga üks mis kindel – värskena on ta muidugi kõige parem!