![Artikli foto](http://f9.pmo.ee/7GNRBGP2StVutPWrfdoQqIatFk8=/1442x0/filters:format(webp)/nginx/o/2015/03/12/3861649t1h4c33.jpg)
Me võtame Laanemetsas igal kevadel kase- (või vahtra) mahla ning kevadised «puumahlad» on meil armastatud kodune limonaad.
Me võtame Laanemetsas igal kevadel kase- (või vahtra) mahla ning kevadised «puumahlad» on meil armastatud kodune limonaad.
Mahlad hakkavad puudes liikuma üsna vara. Näiteks vaher juba «jookseb» mõnda aega, aga kask ei tahtnud veel paar päeva tagasi mahla välja anda. Mahlavõtmiseks on vaja oherdit, voolikut (või kui tahad vanakooli moodi mahla võtta, siis puust renni), teipi, natuke nööri ja kogumisanumat. Meie võtsime selleks 7-liitrise veekanistri.
Asi käib nii:
Meie saime kahe päevaga üle kolme liitri vahtramahla ja see on alles algus. Need esimesed kolm, tõsi küll, olid veidi puu maitsega, aga kõrvalmaitse on ainult alguses ning kui päris mahlajooksuks läheb, siis see kaob. Siis jääb alles ainult puhas magus maitse.
Õige peatselt on mahla kogunenud niipalju, et tekib küsimus, mida sellega edasi teha. Lihtsalt ämbris või kogumisnõus säilib ta paraku vaid väga lühikest aega. Üks variant on mahl jagada sobiva suurusega pudelitesse ja need sügavkülma pista – hea suvel kuumaga võtta.
Veel olen proovinud mahla pastöriseerida – kuumutada – jagada pudelitesse – sulgeda kohe ning säilib ka. Päris aasta otsa mahl niimoodi ei seisnud, aga jaanipäevani pidas küll vastu. Aga üks mis kindel – värskena on ta muidugi kõige parem!