Vahur Kersna: lõunat sööme?

TÜ kliinikumi patsiendi lõuna: päevase toidu hind 75 krooni. Foto: Sille Annuk

Minu selle aasta televisioonivapustuste edetabelit juhib Jamie Oliver. Lugu rääkis sellest, kuidas telekokk üritas muuta Inglismaa koolitoitu tervislikumaks, aga lapsed oksendasid korraliku toidu lihtsalt välja! Ja nõudsid pisarsilmi tagasi kroketeid ja friikartuleid.

Harjumusel on hiiglaslik jõud. Meisterkokad higistavad teleköökides, naisteajakirjad kubisevad isuäratavatest salatitest, Maire Suitsu ja Anni Arro kirjutavad müügitabelites troonivaid raamatuid, aga vaadake, mis toimub tegelikkuses. Mida laovad näljased eestlased kaubalautades kärudesse ja torgivad kahvli otsa pubides. 

Küsisin oma restorani- või pigem sööklapidajast tuttavalt Meeliselt, miks ta ei paku seda ja toda tervislikku. Meelis ütles, et tema võib ju kõrvade peal kõndida, aga klient nõuab ikka sousti ja kartulit. Tal võib õigus olla. Reisidel, eriti Aasiasse, olen alati imestanud, miks gastronoomilises mõttes paradiisis tellivad valged turistid minu ümber jonnakalt ikka pitsat ja Coca-Colat.

On see harjumus või ettevaatlikkus? Mina oma rändudel olen kõikjal söönud põhimõtteliselt vaid kohalikku toitu ja vaid korra kogenud seedimisprobleeme – ühes Pekingi viietärnihotellis.

Vaatasin just saadet «Reisile minuga». Rein Kilk püüdis Prantsuse Polüneesias piraka kala ja lasi sinna kõrvale serveerida – friikartuleid! Samas saates kiitis ta, kuidas ööturul pakutakse kõike – hamburgerist friikartuliteni! Hm, olen juhtumisi sattunud sellistesse kohtadesse ja tean, kuidas maitseb näiteks värske grillitud kalmaar. Vabandust, sülg hakkas tilkuma!

Mida eestlased söövad?
Viimastel aegadel meie toitumiskäitumise kohta tehtud uuringutest võime välja lugeda järgmist. Keskmine Eesti elanik tarbib aastas 70 kg liha, 72 kg teraviljatooteid, 68 kg kartulit, 67 kg juurvilju, 50 kg puuvilju, 44,5 kg piimatooteid, 22 kg suhkrut ja maiustusi, 13 kg mereande ning 26 liitrit alkohoolseid jooke.

Kui kümme aastat tagasi moodustasid lihatooted meie toidukulutustest 20 protsenti, siis nüüd 27 protsenti. Lihatooteid sööb iga päev 58 protsenti, juurvilju 47 protsenti inimestest. Naaberriikidega võrreldes on eestlased kõige väiksemad köögiviljasööjad. Mitte kunagi ei söö toorest köögivilja veerand meestest ja 15 protsenti naistest.

Kala ei söö kaks kolmandikku Eesti elanikest.
Ja kaks kolmandikku koolilastest toitub ebatervislikult. Portugalis, Poolas, Tšehhis, Kreekas ja Ungaris on puu- ja köögivilja igapäevaseid tarbijaid õpilaste seas 80 protsenti, Eesti õpilastest sööb puuvilja iga päev vaid 20 protsenti. Köögiviljade tarbimine meie noorte hulgas on veel kesisem, neid sööb iga päev ainult 16 protsenti.

Vaba valik
Eesti on vaba maa ja igaühel on õigus vahetada elupäevi alkoholi, tubaka või saia vahel lesiva kotleti pakutavate naudingute vastu. Kuid teadaolevalt tegeleb 30 protsenti eestlastest regulaarselt tervisespordiga ning tõenäoliselt vähemasti nii palju võiks olla ka neid, kes kavatsevad elada kaua, rõõmsa ja tervena. Kvaliteetne, tark toitumine on kindlasti üks selle plaani osa.

Kui «vabas looduses» vastutab lõppude lõpuks igaüks ise selle eest, mida ta endale sisse ajab, siis tuleb ette ka olukordi, kus inimene oma söögisedelit eriti valida ei saa – koolis, kaitseväes, lasteaias, haiglas, vanglas... Ka mõnes töökohas antakse sulle kauss ette ja – võta või jäta.

Kes on kõige parem kokk?
Saatuse tahtel olen pidanud viibima Tartu Ülikooli kliinikumi köögi poolt umbes tuhandele patsiendile iga päev pakutavate roogade mõjuväljas. Ja kuidas seda nüüd viisakalt öelda... et näljaga sööb vanapagan kärbseid?

Palun vabandust, ma ei pea ennast eriliseks pirtsutajaks, aga kui sõbra abikaasa poleks võtnud minu eest hoolitsemist nii südamesse – ei, pigem oleksin siiski söömata.

Olen küsinud palatitest puutumata kandikuid tagasi kärusse tassivatelt hooldajatelt, kas keegi tõepoolest sööb ka sellist asja. «Mõned pensionärid teinekord ikka söövad,» tunnistavad nad maha vaadates.

Ärme kõnele rahva raha mõttetust laristamisest. Ma ei räägi ka kvaliteedist ja energeetikast, sellest, et väikestes kogustes käsitsi tehtud toidul on teine vägi kui poolfabrikaatidest kokkumätsitud massilobil.

Alustaks elementaarsest tõest, et tärkliserikkad toiduained (kartul, leib, riis) vajavad leeliselist seedekeskkonda, valgurikkad (liha, piimatooted) happelist. Seda võiksid haritud inimesed haiglas küll arvestada. Tänapäeval teavad ju lapsedki, et kokkusobimatud toidukombinatsioonid röövivad energiat, raskendades oluliselt seedeprotsessi ning kahtlemata ka tervenemist.

Ja kas teab keegi põhjust, miks ei võiks e-retseptide ajastul patsient oma raviarstiga konsulteerides koostada ise endale menüü ning tellida sobivat toitu? Vajadusel 75 kroonile juurde makstes. On see tõesti nii keeruline? Ning lõppude lõpuks – miks ei toimeta meie haiglates toitumisspetsialistid, nii nagu psühhoterapeudid või taastusraviarstid? Võtku seda Mihkel Zilmer, kes julgeb teemat tähtsusetuks pidada!

Sama vorsti teine ots
Sama köök keedab ja küpsetab ka TÜ kliinikumi kohvik-sööklale. Uurisin, kui paljud mulle tuttava osakonna õed käivad seal söömas. Selgus, et vähesed, ja needki vaid viimases hädas.

«Me ei teeni nii palju, et jaksaks oma haigla sööklas süüa,» ütleb Olga. «Ja toidu kvaliteet ei vasta kaugeltki hindadele.» Kole küll, aga seesama õde Olga, kes teenib palgalisa Tartu vanglas, ütleb, et trellide taga pakutav toit maitseb parem.

Halloo, TÜ kliinikumi juhtkond, on see normaalne?! Need poisid-tüdrukud teevad rasket tööd, tihti 24-tunniseid valveid, ja hoolivale direktuurile ei saa olla kindlasti ükskõik, kuidas tubli töörahvas toitub. Taanis Herlevi ülikooli haigla sööklas näiteks on reegel, et töötaja peab saama tervisliku lõunasöögi 20 Taani krooni (42 Eesti krooni) eest. Lisaks on neil võimalus osta subsideeritud hinnaga sooja tasakaalustatud toitu koju kaasa, pluss veel see, et personalil seisab töölaual tasuta puuviljakorv.

Paksud ja õnnetud
Värskeima Eesti rahvastiku tervisekäitumise uuringu kohaselt on 49,6 protsenti meie täiskasvanutest ülekaalulised. See tähendab, et sööme halvasti ja palju.
Me teame seda. Aga mida teha?

Paljudele on võitlus kaaluga saanud mõtteid ja päevi sisustavaks elulaadi osaks. Tuhanded viskuvad meeleheitlikult ühest imedieedist teise, üritades leida õiget nuppu, mis paneks paika nende kaalu ja tervise, teeks meele kergeks, tooks silmadesse tagasi sära ning põskedele jume.

Olen aastaid kõrvalt jälginud, kuidas üks kaaluga krooniliselt hädas sõber on proovinud läbi vist kõik, mis selles vallas vähegi välja mõeldud.

Telepoe aparaadid, Levini dieet, lõputu kaleidoskoop toidulisanditest... Kui käisime koos Indias, jõudis ta minu silma alt eemal olles osta turul ühe hambaid täis riputatud ajurveediku käest purgi kõhnumispulbrit, mille eest maksis – mis te arvate, kui palju? 4000 Eesti krooni! Pistis selle kodus nahka ja... asus järgmise dieedi kallale.

See näitab, kui tugev on inimese usk ja arusaam, et lahendused tulevad väljast, mitte temast endast. Ühelt poolt sisendab seda jõuliselt pideva foonina meie ajusid puuderdav reklaamimaailm, mis kinnitab: meie teame, mida sa vajad, mis teeb sind ilusaks, terveks, rahulolevaks ja õnnelikuks!

Teisalt juurdub moodsasse inimesesse järjest rohkem vaimne mugavus ja vastutuse delegeerimine. Minu ülesanne on teha oma tööd ja maksta, minu tervise eest hoolitseb arst, suhete eest advokaat, välimuse eest kosmeetik, laste eest kool. Sümptomaatiline – toosama sõber, kui ta kodus jala välja väänas, ei tormanud mitte külmaveekraani alla, vaid traumapunkti.

Muidugi, kõige peale ei jaksagi mõelda, kui sa lõhud kuuel päeval nädalas tööd, sul istuvad kukil hiiglaslik maja lahmaka krundiga, mitu autot, hoolt vajavad kinnisvarad mööda linna, pidevalt tõbised lapsed, äripartneri segaseks pööranud abikaasa ja miljon muret veel.

Söömine pole sellise elu puhul mitte rõõm, vaid lohutus. Mida pakuvad hommikusel töölesõidul kaks pakki sefiiri ja õhtul unerohuks veini kõrvale tubli tükk hallitusjuustu.
Juurviljahautis ja läätsesupp pole ju mingi lohutus?