Harjumusel on hiiglaslik jõud. Meisterkokad higistavad teleköökides, naisteajakirjad kubisevad isuäratavatest salatitest, Maire Suitsu ja Anni Arro kirjutavad müügitabelites troonivaid raamatuid, aga vaadake, mis toimub tegelikkuses. Mida laovad näljased eestlased kaubalautades kärudesse ja torgivad kahvli otsa pubides.
Küsisin oma restorani- või pigem sööklapidajast tuttavalt Meeliselt, miks ta ei paku seda ja toda tervislikku. Meelis ütles, et tema võib ju kõrvade peal kõndida, aga klient nõuab ikka sousti ja kartulit. Tal võib õigus olla. Reisidel, eriti Aasiasse, olen alati imestanud, miks gastronoomilises mõttes paradiisis tellivad valged turistid minu ümber jonnakalt ikka pitsat ja Coca-Colat.
On see harjumus või ettevaatlikkus? Mina oma rändudel olen kõikjal söönud põhimõtteliselt vaid kohalikku toitu ja vaid korra kogenud seedimisprobleeme – ühes Pekingi viietärnihotellis.
Vaatasin just saadet «Reisile minuga». Rein Kilk püüdis Prantsuse Polüneesias piraka kala ja lasi sinna kõrvale serveerida – friikartuleid! Samas saates kiitis ta, kuidas ööturul pakutakse kõike – hamburgerist friikartuliteni! Hm, olen juhtumisi sattunud sellistesse kohtadesse ja tean, kuidas maitseb näiteks värske grillitud kalmaar. Vabandust, sülg hakkas tilkuma!
Mida eestlased söövad?
Viimastel aegadel meie toitumiskäitumise kohta tehtud uuringutest võime välja lugeda järgmist. Keskmine Eesti elanik tarbib aastas 70 kg liha, 72 kg teraviljatooteid, 68 kg kartulit, 67 kg juurvilju, 50 kg puuvilju, 44,5 kg piimatooteid, 22 kg suhkrut ja maiustusi, 13 kg mereande ning 26 liitrit alkohoolseid jooke.
Kui kümme aastat tagasi moodustasid lihatooted meie toidukulutustest 20 protsenti, siis nüüd 27 protsenti. Lihatooteid sööb iga päev 58 protsenti, juurvilju 47 protsenti inimestest. Naaberriikidega võrreldes on eestlased kõige väiksemad köögiviljasööjad. Mitte kunagi ei söö toorest köögivilja veerand meestest ja 15 protsenti naistest.
Kala ei söö kaks kolmandikku Eesti elanikest.
Ja kaks kolmandikku koolilastest toitub ebatervislikult. Portugalis, Poolas, Tšehhis, Kreekas ja Ungaris on puu- ja köögivilja igapäevaseid tarbijaid õpilaste seas 80 protsenti, Eesti õpilastest sööb puuvilja iga päev vaid 20 protsenti. Köögiviljade tarbimine meie noorte hulgas on veel kesisem, neid sööb iga päev ainult 16 protsenti.
Vaba valik
Eesti on vaba maa ja igaühel on õigus vahetada elupäevi alkoholi, tubaka või saia vahel lesiva kotleti pakutavate naudingute vastu. Kuid teadaolevalt tegeleb 30 protsenti eestlastest regulaarselt tervisespordiga ning tõenäoliselt vähemasti nii palju võiks olla ka neid, kes kavatsevad elada kaua, rõõmsa ja tervena. Kvaliteetne, tark toitumine on kindlasti üks selle plaani osa.
Kui «vabas looduses» vastutab lõppude lõpuks igaüks ise selle eest, mida ta endale sisse ajab, siis tuleb ette ka olukordi, kus inimene oma söögisedelit eriti valida ei saa – koolis, kaitseväes, lasteaias, haiglas, vanglas... Ka mõnes töökohas antakse sulle kauss ette ja – võta või jäta.
Kes on kõige parem kokk?
Saatuse tahtel olen pidanud viibima Tartu Ülikooli kliinikumi köögi poolt umbes tuhandele patsiendile iga päev pakutavate roogade mõjuväljas. Ja kuidas seda nüüd viisakalt öelda... et näljaga sööb vanapagan kärbseid?
Palun vabandust, ma ei pea ennast eriliseks pirtsutajaks, aga kui sõbra abikaasa poleks võtnud minu eest hoolitsemist nii südamesse – ei, pigem oleksin siiski söömata.