/nginx/o/2016/02/05/5015585t1hf736.jpg)
Britt on 30. aastates tubli ja tegus Tallinna piiga. Koos mehe, laste ja koeraga otsustas ta vahetada senise rahulikult paikaloksunud elu korteris oma maja ehitamise vastu. Kogu teekonda oma majja kolimiseni jagab humoorikas Britt ka Postimehe koduportaali blogis meie lugejatega.
«Minu kodu» blogi: kuidas me korterit renoveerisime ja lagi ei kukkunudki kaela
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Juba aastaid tagasi, kui esimest korda oma kodu otsima hakkasime, teadsime, et tahame elada majas ja kui me sobivat, mida osta, ei leia, siis kunagi tulevikus ehitame oma maja ja seda kohe päris ise. Meie koduotsingud tol ajal venisid mitme aasta pikkuseks - põhjuseks olematu hinna ja kvaliteedi suhe kinnisvaraturul. Enamus müüdavatest elamistest olid meie meelest kas hirmsasti üle hinnatud või siis olid sellised, et renoveerimine oleks võtnud sama palju raha kui uue maja ehitus. Tihtipeale jäi tehing katki mõne meelest pisiasjade tõttu - nt ühes majas oli küll äsja remonditud vannituba ent meie maitse järgi oli see liialt inetu, et selle eest raha maksta - me oleks selle lihtsalt tühjaks lõhkunud ja uue ehitanud. Uut maja ehitada me sel ajal ei oleks jaksanud, sest samal ajal oli ju elamiseks kohta vaja ja kahte asja korraga maksta, oleks liiga palju olnud.
Peale paari aastat kinnisvaraportaalide läbi lappamist ja erinevate kruntide, majade, paarismaja-bokside külastamist saime pakkumise osta korter, kus olid kõik need väärtused, mida mina hindasin kõige olulisemaks - nt kamin (st selle võimalus), oma aed (teiste korteritega küll jagatult, aga siiski aed) ning 3 tuba, mis meile sel ajal oli praktiline suurus. Me olime selleks ajaks läbi käinud mitmeid erinevaid objekte, kus igal ühel neist olid meie jaoks nii suured puudused, et me otsustasime mitte tehingut teha. Näitena võin tuua: pisike armas majake Harjumaal, mille kuulutuses seisis muuhulgas ka sõna "kanalisatsioon" ja kohale minnes selgus, et tegemist on majast välja tee äärde kraavi veetud heitveetoruga. Väsinuna tüütutest otsingust ja äärmiselt soodsa korteripakkumise tõttu, sai meie valikuks sel korral hoopis korter. Küll mitte päris tavaline korter...
Sellesse korterisse sisse astudes oli minu esimene sisetunne - see ongi SEE. See äratundmisrõõm ja ettekujutus, milline meie kodu olema saab, tekkis vaid mõne hetkega. Ma hoidsin käes paberit, kus olid «soovituslikud tubade joonised» ja ma seisin korteris, kus põrandal oli vaid muld ja mädanenud laagid ja laest sai naabri korterit näha. Keset korteri põhjapoolset osa oli põrandale veetud kanalisatsioonitoru, välisukse kõrval oli üks suur kaabel ja 2 veetoru. Kogu majal olid vahetatud aknad ja renoveeritud välisfassaad ja vahetatud kõik korterite uksed + maja välisuks. Seal nii seistes ma teadsin, et sellest saabki meie kodu. See oli nagu puhas lõuend ja hetkega nägin oma vaimusilmas kõiki tubasid ja isegi detaile, millised on nende värvilahendused ja materjalid, mida kasutame. Teatasin müüjale ilma mehega arutamata, et selle me võtame! Mees oli mu väljaütlemisest ilmselt sama üllatunud kui mina ja vaadates mind kui poolearulist, teatas müüjale, et me siiski mõtleme veel ja anname teada ja vedas mu sealt minema. Paar päeva arutamist ja vaidlemist ning otsus oli langetatud - sellest saabki meie tulevane kodu. Ja nii me selle korteri ära ostsimegi. Kõik sugulased ja tuttavad muidugi meie vaimustust ei jaganud. Mäletan kommentaare stiilis: «See lagi kukub teile kaela ja kes siis vastutab?» või «Te olete päris hulluks läinud. See on raske töö!» Meie aga ei lasknud end heidutada. Kui midagi tahta, siis peabki selle nimel tööd tegema ja vaeva nägema. Midagi iseenesest sülle ei kuku. Kui aga tahta, siis on kõik võimalik!
/nginx/o/2015/05/19/4084839t1hc74d.jpg)
Mainin ära, et meil kummalgi pole ehitusalast haridust ja meie palgatöö on ehitusest ikka väga kaugel. Mina olin küll varem oma perega renoveerinud oma lapsepõlvekodu ja mehel on äärmiselt abivalmis arthitektiharidusega isa, kes on kuldsete käte ja suurte teadmistega mees ja kellelt me saime enamuse abi, mis ehitusel vaja läks. Oli teisigi abilisi, aga põhiliselt oldi abiks nõuga - me neelasime infot, mis puudutas meie kodu ehitamist ja uurisime kõikvõimalikke internetiportaale ja küsisime nõu erinevatest ehituspoodidest ja erinevatelt spetsialistidelt. Aasta hiljem elasime me juba oma uues hubases kodus, mille olime oma kätega ehitanud ja tänu sellele - minimaalse laenukoormaga.
See oli meie esimene ehituskogemus, mis õnnestus väga hästi. Siiski, peale kaheksat aastat korteriomanikuna, jõudsime me taas sinnamaani, et tahaks ikkagi maja ja et see meie armas kodu on meile väikseks jäänud. Eelkõige tundsime puudust töötubadest - mina kontoriruumist, kus segamatult arvutiga tööd teha ja mees töötoast, kuhu mahuksid erinevad saed ja remonditarbed. Lisaks - lapsed kasvavad ja vajavad rohkem ruumi ja unistus koerast, kes saaks omas aias vabalt joosta - kõik see viis mõtteni, et nüüd on aeg uuesti hakata otsima krunti või remonti vajavat maja, et see saaks meie uueks koduks. Selles blogis hakkangi kajastama kõike maja ehitusega kaasnevat, alates bürokraatiast kuni sisekujunduse ja mööbliehituseni välja. Loodetavasti leiate siit inspiratsiooni oma kodu jaoks või elate lihtsalt meie tegemistele kaasa!