«Minu kodu» blogi: «Enne lähete lahku, kui see maja valmis saab!»

Foto: Kärt-Britt Kokk

Paljud me sõbrad on avaldanud arvamust, et meil peab ikka omavaheline läbisaamine väga hea olema, et julgeme sellise suure projekti käsile võtta. Sõbranna sõnul oleks neil peale sellist ehitust "lahutus majas».

Põhjuseid ehitusaegseteks peretülideks on toodud erinevaid, näiteks «meil on nii erinev maitse», «me räägime üksteisest mööda» ja «ma ei kannata seda, kuidas ta töödega venitab». Selline töö pidi olema nii stressirikas, et ennustati, et enne on meil lahkuminek kui maja valmis.

Ma pean ütlema, et me vaidleme küll nii ehituse kui sisekujunduse osas, sest minul on alati hästi kindel visioon, milline see ruum või mööbliese lõpptulemusena välja nägema peaks ja meie maitse alati ei kattu. Teiseks aga tekivad vaidlused puhtalt möödarääkimistest. Sellisel puhul tuleb lihtsalt rahulikult võtta ja rohkem rääkida, kuni teine ideele pihta saab ja loomulikult leida kompromisse.

Selle blogiga siin ma ei ürita kellelegi auku pähe rääkida sama asi ette võtta, sest inimesed on erinevad ja osad eelistavadki jääda vaid oma liistude juurde ja maksta spetsialistile ja see on ka väga hea variant. Põhjuseid, miks meie siiski otsustasime ise ehitada, on väga mitmeid. Eelkõige on põhjuseks see, et meile meeldib pidevalt tegevuses olla ja eriti meeldib meile ehitada või midagi ise teha. Lisaks oleme me mõlemad väga nõudlikud oma kodu suhtes ja tahame kõikide ettetulevate probleemidega ise tegeleda ja kui me ka kõiki töid sajaprotsendiliselt ise ei tee, siis vähemalt jälgime küll, et tulemus oleks meie nõudmistele vastav. Väga spetsiifilised tööd - eriti need, mis nõuavad vastavat sertifikaati - näiteks küttesüsteem ja elektrisüsteem, tasubki lasta spetsialistil teha ja laseme ka meie.  

Meie peres löövad ehitusperioodil kõik pereliikmed kaasa ja annavad oma panuse. Me ei kasvata lapsi ka selles vaimus, et on olemas meeste ja naiste tööd. Ma ei taha, et mu lapsed täiskasvanuna ei oska endale isegi toitu ette tõsta, rääkimata selle valmistamisest või arvaks, et naela seina löömiseks tuleb ehitaja kutsuda. Mina oma ehituse- ja viimistlusepisiku saingi oma vanematelt, kuna praktiliselt terve mu teismeea käis meil kodus remont, milles ka mina hea meelega kaasa lõin.

Kuidagi on meil mehega siiski tööd ära jaotunud - ilma suurema aruteluta vaid lihtsalt loomulikult kujunenud nii, et mina teen rohkem siseviimistlust ja mees ehitust, aga vajadusel oleme mõlema tööga ka üksteisel abiks. Ka mööbli ehitamisel on meil alati ära jaotatud - mees ehitab, mina viimistlen. Lapsed on vahest vabatahtlikult abis - enamasti on see nende abistamine isegi häiriv, sest ise saaks ju kiiremini ja osade tööde puhul ei taha lihtsalt puhtfüüsiliselt, et laps selles aitaks - kas on asi siis tolmus või kemikaalides. Lapsed on siiski väga mõistlikud ja saavad ka aru, et järjekordne nädalavahetus vanaema juures tähendab, et varsti saab ilusama kodu ja oma toa ning vanaema juures on niikuinii alati tore ka.

Ei ole ka tööd, mille kohta mina ütleks, et seda ma kindlasti kunagi ei tee. Olen pahteldanud ja lihvinud, värvinud ja õlitanud ja ka keraamilisi plaate paigaldanud. Kui nüüd hästi mõtlema hakata, siis enim vihatud töö on ilmselt kipslagede lihvimine, sest see on lihtsalt tohutult ebamugav ja aeganõudev. Selle tõttu otsustasime üksmeeles, et meie uues kodus tulevad puitlaed.

Ühe mu eelneva postituse kommentaariumis keegi mainis, et kooselu "võõra sugulasega" ja ise ehitamine võib suhtesse mõra lüüa. Selle peale ütleksin selgituseks niipalju, et sugulane, kes meile maja kinkis on mulle lähedasem kui mu oma ema ja kuni meie oma majaosa valmimiseni, elab ta oma korteris. Me oleme mõlemad nii mõistlikud inimesed küll, et saame suheldud ilma konfliktideta ja vastastikuse austusega. Ma arvan, et kui see nii ei oleks, siis ei oleks ta ka iial otsustanud oma maja meile kinkida. 

Minu nõuanded remonti või ehitust alustavatele paaridele:

Suhtu remonti või ehitusse nii, et see on selle eluperioodi üks igapäevane osa ja naudi seda.

Kui mõni õhtu ei jaksa, ära tee. Puhata on ka vaja ja mõni õhtu võib ehitamise asemel hoopis koos kinno minna või lapsed loomaaeda või ujuma viia. Olen õppinud elama selliselt, et iga päeva tuleb nautida ja selle asemel, et mõelda, et siis kui see või teine asi tehtud saab - et siis hakkan elama ja siis oleksin õnnelik, üritan olla koguaeg rahul ja nautida protsessi ning kogu teekonda, mitte vaid lõpptulemust. Iga pisike asi, mis tehtud saab, toob rõõmu. Ükskord saab see remont niikuinii läbi ja selleks, et suhe rõõmsana säiliks, tuleb vahepeal aeg maha võtta.

Kui ehitus ja isetegemine ei ole teie tugevaim külg ja parema meelega laseksite tööd ära teha spetsialistidel, siis tehkegi nii.

Ise ehitamine ja remontimine ei sobigi kõigile. Ei ole mõtet enda tuju rikkuda ja tegeleda asjadega, mis ei meeldi. Meile väga meeldib ja sellepärast ka teemegi kõikvõimalikud tööd ise ära. Kui selline elustiil aga teile ei sobi, siis ei ole mõtet ka punnitada. Meie näiteks ei raatsiks maksta maalrile, kui oskame ise väga edukalt seinu värvida või tapeeti panna ja oleme tulemusega rahul. Samas mõni tellib ka mööbli koos kokkupanekuga, sest endale see töö lihtsalt ei istu ja nii peabki - tee neid töid, mis sulle endale meeldivad ja maksa nende eest, mida ise teha ei taha.

 Kõik inimesed on erinevad ja maitsed on erinevad.

Enne oma kodu ehituse ja sisustuse planeerimist tuleks maha istuda ja omavahel kõik läbi arutada. Ma soovitan isegi teha nimekirju mõlemal osapoolel - näiteks "minu jaoks kõige olulisemad uue kodu omadused, lisad, sisekujunduselemendid" või mis iganes oluline on. Meie näiteks tegime nii päris mitme ruumiga. Mina panin kirja endale olulised asjad, elukaaslane tegi samuti -  leidsime lõpuks, et saame väga edukalt teha kompromisse ja mõlemad saavad oma tahtmise. Meie maitse sisekujunduse osas on õnneks üsna sarnane. Kuigi minu lemmik on modernne ja hele Skandinaavia sisekujundus ja mehe maitse on pigem sinna hubase ja puiduse maamaja kanti, siis me oleme suutnud praegu üksmeele leida, mis stiilis meie linnamaja tuleb. Üks minu suurim soov oli, et meie tulevase maja kõik aknad oleks suurte ruutudega puitaknad, sh ka terrassiuksed ja elutoa suur aken oleks ruutudega. Mees oli korduvalt öelnud, et ikka lihtsalt üleni klaas ilma igasuguste lisaraamideta oleks palju ilusam ja annaks rohkem valgust, aga mina jäin seekord oma jonni juurde. Isegi kohalikus omavalitsuses kommenteeris kohalik arhitekt neid aknaruute, et "kes neid ruute teil pesema hakkab?". Tänan küsimast -  seda teen mina ja oleksin selle tööga väga rahul kui ma ükskord selle maja nende akendega valmis saaks. Lõpuks otsisin internetist terve rodu pilte, miks aknad just ruutudega peavad olema ja siis leidis ka mees, et ruutudega jääb täitsa kena. Muidu olekski liiga igav välisilme olnud.

Mis kõige olulisem - võta asju huumoriga. Kui vahest töös mõni apsakas juhtub, siis viska selle üle nalja. Elu ei lõpe tegelikult seal, kus ehitatakse.

Loe ka teisi minu blogipostitusi SIIT ja jälgi minu blogi Facebookis: Minu kodu lehel.