Kolm ideed kuusekasvude toidus kasutamiseks

Kuusekasvusiirup Foto: Kristina Traks

Viimasel ajal on minult päris palju küsitud, et mida ikkagi kuusevõrsetega täpselt teeme ja kuidas neid söögiks pruugime. Võimalusi nende erkroheliste maiuspalade kasutamiseks on päris palju. 

Praegu on just kõige parem «kuusevõrseaeg», sest nad on just paraja pikkusega – paar-kolm sentimeetrit. Kuuseaeg on üürike, sest juba paari nädala pärast on võrsed üle kasvanud. Kui neid korjata, siis ikka teedest kaugemalt kasvavalt puult ja ilusa päikesepaistelise ilmaga. Ja ärge siis ühte puud üleni ära rüüstake, vaid suhtuge ikka aupaklikult!

Meie peres on kuusekasvud umbes samasugune armastatud kevadine toidulisand nagu esimesed nõgesed, murulauk või hapuoblikad. Olen aastate jooksul kogunud, täiustanud ja katsetanud mitmeid retsepte, kus erkrohelisi ja metsalõhnalisi kuusevõrseid kasutada. Jagan neist mõnda teiega ka. 

Roheline või

Kuusekasvuvõi tegemine käib nii: võta külmkapist või välja soojenema ja mine ise paariks tunniks metsa kolama. Kui kohtad ilusate kasvudega kuuske, siis korja neid kasve üks suur taskutäis. Metsaõhku pole vaja neilt maha pesta, sest tee äärest sa ju neid ei korja. Haki peeneks, sega pehme võiga, lisa näpuotsatäis soola ja keera kraam küpsetuspaberi sisse ja pista mõneks ajaks külmkappi tahenema. Nii lihtne ongi rohelise või tegemine.

Kuuselimonaad

See on minu 6-aastaste tütarde kevadine lemmikjook. Kuusekasvusid korjavad nad joogitegemiseks loomulikult ise. 

Limonaaditegu käib nii, et tuleb korjata paar peotäit kuusekasve ja mõni melissi või piparmündileht, valada neile peale kuum vesi, lisada suhkrut või juba jahtunud joogile mett. Kui segu on ära jahtunud, ongi limonaad valmis. Jääkuubikuid võib ka hulka panna, et oleks uhkem. Meil kaob see limonaad kannust tavaliselt enne, kui me jääkuubikute ja kauni serveerimiseni jõuamegi.

Klassika – kuusevõrsesiirup (pluss vimka julgematele)

Olen kuusevõrsesiirupit keetnud juba mitmeid aastaid ning talvel tarvitan seda jõulupiparkookides. Samuti armastavad mu lapsed siirupit niisama purgist limpsida ning kui keegi jääb haigeks, tarvitame seda kui köharohtu. Usume, et aitab ja seni ongi aidanud. 

Viimasel ajal lisan puhtale kuusevõrsesiirupile ka väikse vimka ehk islandi käokõrva. Rahvasuus põdrasamblikuna tuntud islandi käokõrvatee on küllap paljudele tuttav kui hirmmõru (aga tõhus) köhavastane vahend. 

Siirupitegu algab loomulikult metsas käiguga. Korja suur kotitäis kuusekasve ja niipalju islandi käokõrva, kui julged siirupisse lisada ja tundub mõistlik. Kuusevõrseid võiks vähemalt esimestes katsetustes olla tunduvalt rohkem kui «põdrasamblikku», sest muidu võib tulemus harjumatult apteegimaitseline tulla. Koguseid ma anda ei oska, sest metsaande ma ei kaalu ja siirupit keedan tunde järgi. 

Edasi toimi nii: 

• Vala kuusevõrsed ja puhastatud islandi käokõrv külma veega üle ja lase umbes pool tundi tõmmata.
• Nüüd aja segu keema, keeda vaiksel tulel ca 10 minutit ja lase veel natuke tõmmata. 
• Kurna vedelik ära ja aja see laiapõhjalises potis uuesti keema. Muide, ei maksa ehmuda, kui see näeb tõeliselt hall ja õudne välja. 
• Keeda hästi vaiksel tulel. Kui osa vedelikult on ära aurustunud, lisa suhkur – no ikka palju, nii tunde järgi. Mina panen 2 liitri vedelikku kohta ca kilo suhkrut. Jätka keetmist ning tee seda seni, kuni segu on hakanud paksemaks muutuma. Mina keedan siirupit vähemalt tund aega, aga tihtipeale jääb ta pliidile ka kauemaks. 
• Kui siirupi peale tekib vaht, riisu see ära. 
• Valmis siirup pane kuumalt puhastesse purkidesse ja sule purgid õhukindlalt. Protsessi lõpuks on hallivõitu leotisest saanud ilus punakat tooni  siirup, mis täidab köögi imelise metsalõhnaga.