«Minu kodu» blogi: kuidas me oma maja projekti "mööbli järgi" joonistasime

Esimesed sammud oma maja suunas - projekti kritseldused Foto: Kärt-Britt Kokk

Krundimure lahenenud, hakkasime oma unistuste maja paberile kritseldama ja käisime ka linnaosa arhitekti jutul, et saada nõuandeid, kuidas edasi tegutseda. Muuhulgas saime teada, et meie projekti joonistamine sai alguse "valest otsast". 

Krundimure lahenenud, sai hakata mõtlema, millist maja me soovime ja kui suurt ning kuidas me selle krundile olemasoleva maja suhtes paigutame. Samal ajal, kui kõige kiirem ehitus käis, et olemasolev maja korda teha, ajasime paralleelselt ka maja laienduseks vajaminevat paberimajandust ja suhtlesime igapäevaselt arhitektiga.

Meie päris esimene samm oli unistuse kodu visandamine - kritseldasime paberile olemasoleva maja ja joonistasime selle juurde uue hoone välispiirde ja ruumid, mida me vajalikuks pidasime. Oi, kui palju pabereid sai määritud! Juba kohe alguses sai selgeks, et kummalgi meist on kohati täiesti erinevad ettekujutused, milline meie uus kodu olema peaks. Mitmeid kordi joonistasin plaane, mis mulle tundusid juba täitsa head ja teostatavad, kui teine pool kohe mitu selle osa maha tegi ja ringi tahtis teha.

Lõpuks leppisime kokku, et teeme kaks versiooni - mina ühe ja tema teise. Mõlemad versioonid paberil, siis hakkasime kokku sobitama neid, et leida kuldne kesktee ja mõlemad rahul oleksid. Need algsed joonised oleks ilmselgelt iga spetsialisti suu muigele võtnud - ei mingeid proportsioone paigas, lihtsalt kritseldused - esialgu ei kasutanud me isegi joonlauda, et mõtteid kiirelt koondada ja paberile panna. Alles siis, kui me olime suutnud ühise keele leida ja maja põrandaplaanid paika panna, tegin korraliku mõõtkavas joonise millimeetripaberil. Sellesama esialgse plaani viisin meie sugulasest arhitekti kätte, et ta neist korralikud joonised teeks ja sealt edasi juba maja välisilmet saaksime mõtlema hakata.

Muidugi oli meil oma arvamus ja ettekujutus ka maja välisilmest juba enne kui krunt "leitud" oli - seda siiski vaid stiili ja materjalide osas, mitte täpse planeeringu osas. Ma olen väga suur Skandinaavia disaini ja arhitektuuri austaja ja seega oli ainuõige ja loomulik, et meie koduks saab puitlaudisega maja, suurte ruutudega akendega ja klassikalise profiiliga teraskatusega. Meie unistuste kodu planeerimine saigi alguse just tubade põrandaplaani kujundamisega, sest minu jaoks oli just ruumikasutus kõige olulisem ja kõik välisilme nüansid olid läbirääkimiseks arhitektiga. Sain üsna pea teada, et õige asjade järjestus nii ei peaks olema, ehk siis linnaarhitekti tsiteerides: "Maja ei ehitata oma voodi suuruse või kapi laiuse järgi."

Siiski meie jäime endale kindlaks ja tubade asetus on läbi erinevate etappide ja muudatuste tegemise, jäänud endiselt samaks nagu me alguses plaanisime. Kui esialgne ruumide plaan arhitektile saadetud oli, tundus meile, et juba on suur töö tehtud ja võiks nagu peagi ehitama hakata. Jällegi - väga valesti arvasime! Hakkas pihta "ping-pong"-stiilis meilivahetus ja plaane sai ikka korduvalt ja korduvalt ringi tehtud. Nagu öeldakse: 9 korda mõõda ja 1 kord lõika - majaehituses on ikkagi kõige aluseks üks korralik projekt! Mitmeid kordi istusime koos arhitektiga maha ja arutasime tehtud plaani miinuseid - nii ehituslikke kui ka puhtalt "iluvigu". Tegime tutvust trepivalemiga ja füüsikaliste teguritega nagu seinte kandevõime. Tegime plaani ringi ja siis veelkord ringi ja siis taas veel üks kord ringi. Lõpuks leidsime, et nüüd võiks selle joonisega minna linnaosa arhitekti juurde ja küsida tema arvamust ja taotleda projekteerimistingimused. Esimesest kritseldusest oli möödas juba pea pool aastat!

Projekteerimistingimuste taotlusele tuli vastus kolme nädalaga, aga millest see koosnes ja kuidas selle taotlemine käis, kirjutan juba järgmises postituses.

Loe ka teisi minu blogipostitusi SIIT ja jälgi minu blogi Facebookis: Minu kodu lehel.