Juulikuu sõuab tasapisi lõpu poole: suve alguse päikselisemad päevad on ilmataat vahetanud vihmasadude vastu. Tasapisi hakkab õiteilu aias asendama saagikoristus.
Talvi ja Mati aiablogi: suvehari hakkab mööda saama
Juuli keskpaigas nautisime aga oma aias tõelisi kaunitare: pojengiaeg tõi rohkesti kastmist, ka oleme neid väetanud ning kevadel raputame neile majesteetlikele taimekaunitaride juurtele tuhka haiguste vastu. Ümberistutamist pojeng eriti ei armasta ja võib ühe koha peal, eriti savimullases pinnases, mida ta naudib, kasvada rahulikult ka pool sajandit - nii polegi midagi imestada, kui Eestimaa taluaedades puhkevad igal suve õide tuhanded vanaemade isutatud pojengid.
Oma graatsilisi päid noogutavad vaatajale tervituseks ka teised meie aia kaunitarid: liiliad, need Kreeka jumalannade lilled. Liiliaid soovitatakse istutada kevadel, aprillis-mais, või sügisel augustis-septembris - kahjuks kipuvad meie kliimas aga öökülmad õrnakesi liiliad kimbutama. Varrejuursed liiliad tuleks istutada kolmekordse sibula suuruse sügavusele arvates sibula kannast. Lilliaid tuleks soovitavalt hommikuti kasta, veidi võib ka väetada.
Roose meie aias eriti palju pole, pole neile nagu päris õiget kohta leidnud. Ent mõned toredad lihtõielised roosid siiski rõõmustavad meid aias ka tänavu.
Erinevatel ürtidel on meie aias mõistagi oma koht - aedsalvei, meliss, nõmmliivatee, mägi-piparrohi, estragon, lavendel, sidrunhein jt. pakuvad mõnusat täiendust suppidesse, hautistesse, salatitesse, magustoidudesse ja jookidesse. Õitsev üripeenar pakub ka esteetilist naudingut.
Suvehari möödas, kes on saagikoristuse aeg! Vihastele ilmadele vaatamata on maasikasaak olnud päris kopsakas ja esimesed juba karpides sügavkülmagi rännanud. Kui keegi küsib, kas need valged maasikad kausis on korjatud toorest peast, siis sugugi mitte - tegemist on täitsa valmis kuumaasikatega, ent valge sort on lindude petmiseks - nii ei tõtta maiad tiivulised maasikapeenra kallale.