Kõik pole kokaks sündinud ehk naljakaid toiduvalmistamise viise elust enesest

Foto: SCANPIX

Naised ja mehed jagavad Perefoorumis naljakaid lugusid kokkamiskatsetustest, mis pole päris õnnestunud. Loe ja lisa kommentaaridesse oma lugu!

• «Mul oli kunagi meesoost sõber, kelle ma panin ükskord süüa tegema. Kõigest kartuleid keetma. Tema käitus nii: kui vesi läks keema, valas selle ära ja minu küsimuse peale, et mida ta teeb, vastas: «Minu ema keedab kogu aeg niimoodi!» Vaeseke ei teadnud, et kartulid tuleb enne pehmeks keeta.»

• «Kui ma kunagi palusin oma sõbral, et ta makaronidele jahukastet juurde teeks, siis ta pani küll õnneks keedetud makaronid pannile, aga viskas jahu peale ja kõik. Ma tõemeeli arvasin, et ta ikka teab, et need kaks asja käivad eraldi ja et ta ikka oskab nii palju süüa teha (arvestades tema aukartustäratavalt pikka poissmehe-elu).»

• «Mees tükeldas salati sisse värsket kurki. Ilusad väikesed tükid tegi. Ma siis küsisin, et kas ta kurki ära ei pesnudki. Mees vastas, et pärast peseb…»

• «Vennaraas tegi umbes 3-4aastasena makarone nii, et valas niitnuudlid pakist otse pannile ja lõi toored munad peale. Hakkas siis tikke otsima, et tuli pliidi alla teha, aga õnneks oli tikud kõrgele ära pandud. Kusjuures munad olid nii ilusti peale löödud, et isegi munakollased olid terved ja koori ka sees polnud.»

• «Ema palus lapsel kartulid keema panna ja ütles veel, et pangu kartulid koos koorega keema. Hiljem tuli koju ja laps ei olnud kartuleid keetnud. Ema küsis: «Mis juhtus?» Laps vastas: «Ma ei leidnud nii palju koort, et kartulitele panna.»»

• «Ma hakkasin ükskord suppi tegema, panin vee koos lihaga pliidile ja ootasin, millal keema läheb. Tund aega läks juba mööda, ikka veel ei läinud keema. Kustusin siis mehe, et ta ise edasi teeks, sest pidin ära käima. Läks tunnike veel mööda, tulin koju ja supp ikka ei keenud. No siis mõtlesime koos, et mis jama on… Küll me nuputasime ja aru ei saanud. Siis tuli tuttav külla ja küsis, et noh, mida head me süüa teeme. Me vastasime koos, et teeme suppi, aga vesi ei lähe keema, meie aru ei saa, mis toimub. Sõber hakkas naerma ja ütles, et te võiks siis ju pliidi sisse ka lülitada, nii saab kiiremini.»

• «Meie tegime kord sõbrannadega hakklihakastet. Kõik vanad söögitegijad koos, pläkutasime ja praadisime liha. Siis kaste peale - elementaarne - ja soola ka. Järsku, naabripoisi klatšimise vahepeal vaatame - jeekim, mullitab! Kaste kees üle ääre. Selgus, et olime soola asemel soodat pannud. Nii see kaste muudkui kerkis ja kerkis.»

• «Üks tuttav hakkas kord mune praadima. Pani panni tulele ja ootas munad käes pliidi ääres. Äkki kutsus keegi teda teise tuppa. Ta mõtles, et paneb siis munad korraks taskusse ja hetk hiljem istus koos munadega toolile… Omlett taskus, tuli lõpuks välja.»

• «Naljakaim lugu tuli ühe poissmehe suust. Ta seletas, kuidas on kõige parem proteiinipulbrit joogiga segada: niisama lusikaga segades jäävad tükid sisse ja tema paneb kahvli elektritrelli otsa ja segab niimoodi jooki. Ta vaeseke ei olevat selle pealegi tulnud, et lihtsalt mikserit kasutada. Selle jutu peale talle siis soovitati, et teinekord saab ka parmesani riivida põrandalihvimismasinaga!»

• «Ema tuttav palus oma mehel maasikamoosi keeta. Pärast tuli lastega koju tagasi ja nägi hallikat poolvedelat massi kaanetatud purkides... Naise pärimise peale vastas mees, et ta on kartulite keetmist näinud küll ja keetis maasikaid samamoodi. Pärast lihtsalt ei õnnestunud vett ära kurnata.»

• «Olin umbes 10-11 aastat vana ja koolist tulles oli ikka ema kirjutanud, mida ma tegema peaksin kui koju tulen. Kiri oli järgmine: «Kana on potis, hoia teda pliidil ja hauta pehmeks.» Mina siis panin kogu aeg puid alla ja lasin kanal haudepotis haududa. Lõpuks kui ema 4 tunni parast koju jõudis, oli kana küll pehme, kuid ka üldiselt must. Ma lihtsalt ei teadnud, et peaksin vahepeal ka veidi vett lisama ja nii see kõrbeski sinna ära.»

• «Hakkasin esimest korda elus retseptiraamatu järgi kooki küpsetama ja oli tarvis panna küpsetuspulbrit. Ma ei tea kuidas, aga mina lugesin raamatust välja, et on tarvis panna 11 küpsetuspulbri pakikest. Segasin siis hoolikalt ja tainas sai lõpuks nii kaugele, et oli aeg seda maitsta ja ahju panna. Kui ma siis ühe mõnusalt suure supilusikatäie tainast suhu pistsin, tegin tõenäoliselt oma elu kõige koledamat nägu. Oma targa peaga ei julgenud ma emale öelda, et tainaga natukene nihu läks ja söötsin selle koerale sisse. Lugu lõppes õnneks isegi hästi, kui välja arvata seda, et koer sai kaks päeva oksendada.»

• «Olin vast 7-8-aastane, kui tulin koolist koju ja kõht oli tühi. Külmkapp oli üsna tühi ja nälg oli nii suur, et midagi suurt meisterdada ei viitsinud. Siis tuli mul meelde, et ema oli hommikul muna keetnud. Panin siis koorega muna mikrokasse ja läksin teise tuppa kooliriideid vahetama. Kui järsku käis pauk ära, ehmatasin. Jooksin kööki ja tundsin mädamuna-kärsahaisu. Tegin ahjuukse lahti ja oh õudust, muna oli plahvatanud. Kõht jäi küll tühjaks, aga vähemalt sain koristatud enne teiste tulekut.»

• «Minu kaasa otsustas mulle üks päev süüa teha selleks ajaks, kui mina töölt koju jõuan. Helistasin talle paar tundi enne töö lõppu, et uurida, millega teine tegeleb. «Kallis, praegu pikutan, panin pelmeenid pliidi peale veega potti valmis juba, kahe tunni pärast keeran tule alla, et söök selleks ajaks valmis oleks, kui sa koju jõuad,» vastas ta.»