Ehkki suvi oli kasin ja tuli alles augustis, võiks selle ometi efektse peolaua ääres ära saata. Võtke eeskuju Beatricest, kes suvelõpupeoks õue lauda kattes ei hoia tagasi kirevate värvide, soojendavate vürtside ega kihiseva šampanjaga.
Peolaud Beatrice moodi
Lopsakad ja kirjud lillesülemid, kuldsed küünlad, eri serviisidest-aegadest nõud ning pokaalid, küpsete sügisandide erksavärvilised kuhilad, purpurjas laudlina – just selline külluslik pillerkaar valitseb peolaual, mille
Beatrice oma nAnO kodurestorani ja Mulli šampanjatoa õuel külalisi oodates valmis seab. Esimesel pilgul võib see rikkalik värvide ja vormide segu tunduda eklektilinegi, kuid kõik mängib tegelikult imehästi kokku ja mõjub inspireerivalt.
VÄRVID JA LILLED
«Laud peab olema minu jaoks ilus. Värviline niikuinii – nii lihtne see ongi,» nimetab õdusa kodurestorani ja auväärse Embassy of Champagne'i (koht, kus pakutakse pokaaliga kindlat valikut šampanjasid) sildiga šampanjatoa perenaine põhilise, mida ta peolauda kattes arvestab. Samamoodi on roogadega: külalistele pakub
Beatrice ainult seda, mis talle ja ta perele maitseb.
Mõned must be ehk kohustuslikud ja eriti temalikud pisiasjad siiski on. Näiteks lilled: «Värsked lilled panen peolauale alati, aasta ringi,» ütleb ta. Praegu, kui aiakraam küps, on parim aeg ka puu- ja köögiviljadega lauale värvi lisada. Eestimaiseid tomateid armastab ta üle kõige, kuid ka ploomid, õunad, kõrvits, pohlad, viigimarjad – kõik sügisannid sobivad. Ehteks ja juustukõrvaseks võib lauale lisada ka oranži astelpajumoosi või hoopis täita mõni pokaal kalamarjaga.
NÕUD JA KLAASID ERI SARJADEST
Samuti kuuluvad dekoori juurde kirkamates toonides laudlinad, küünlad ja kirjud nõud – Villeroy & Bochi mustrilised serviisid on ühed lemmikutest, neid sätib ta lauale ühekorraga loominguliselt kokku eri sarjadest ja aegadest, tulemus saab sel moel efektsem. Nii mõnigi nAnO või Mulli välismaine külaline on öelnud imetlusega, et tunneb end kui muuseumis, sest näeb tema juures neid nõudesarju, mida kuulus portselanitehas juba ammu enam ei valmista. Vanaemalt pärit reliikviaid ja antiikse moega nõusid on tal ka, kuid need hoiab vaid pere tarbeks.
Pokaalide vastu on Beatricel aga eriline nõrkus ja neidki kombineerib ta kõige muuga vabalt: «Pokaalifriik olen olnud eluaeg. Muide, šampanja maitseb eri kujuga klaasidest täiesti erinevalt, nagu käituvad eri moodi ka mullid,» avaldab ta šampanjatarkuse.
Mõistagi sõltub šampanjaklaasi valikul palju tujust, seltskonnast, toidust. Kui on ametlik vastuvõtt tervitusjoogiga, läheb käiku tavapärane pokaal; kui aega sõpradega istuda, sobib valge veini klaas, mis on šampanjanautlejate seas aina popim. Mõnikord sobib meeleollu jällegi paremini mõni käsitsi maalitud pokaal.
ŠAMPANJA JA VÄRSKE ROHELINE
Šampanja ongi Beatrice peolaual jookidest peategelane. Maitsnud on ta neist paljusid, kuid ühtainsat soosikut välja kujunenud pole. «Aastakäigušampanjad meeldivad ehk rohkem. Üldiselt eelistan ekstrakuiva, suhkruta šampanjat,» toob ta välja. Samuti hindab naine väiksemate šampanjamajade loomingut, mis on põnevam ja mida tasahilju ka Mulli šampanjakaardile lisandub – pudel ei pruugi olla pilgupüüdja, kuid sisu on neil enamasti eriline. David Léclapart on üks sääraseid nimesid.
Toitudest kuulub kodurestorani perenaise sümpaatia suppidele. Kõige kuulsamad on borš, pirukad ja lambalihapelmeenid, ent külalised teavad võõrustajalt küsida ka kõrvitsa- või tomatisuppi. Suveajal tahetakse kukeseeni, muu hulgas kukeseenepastat, magusast on põhirepertuaaris Pavlova. Liha Beatrice köögis küll tehakse, ent harva. Näiteks böfstrooganov venepäraselt hapukoore ja võiga on tema maja klassika.
Milleta ta aga mitte kuidagi ei saa, on värske maitseroheline. Ja nii juba lapsepõlvest saati. «Petersell, till, koriander. Iga toit muutub värske rohelisega paremaks ja see toob ka lõhnad välja,» loetleb Beatrice. Samuti pakub ta külalistele alati oliive, mis on pärit Marokost või Liibanonist, ning kokates ei pääse ta üle ega ümber heast oliiviõlist.
Vt ka beatrice.ee.
***
BEATRICE LEMMIKRETSEPTID:
PÄRMITAINAPIRUKAD
Beatrice pirukate juures on oluline imeõhukeseks rullitud tainas. Tainaretseptist saab umbes 40 pirukat, kogused on seejuures suuresti silma- ja tundepõhised. Porgandi- või seenetäidise tegemise jätab ta igaühe enese loominguks. Kui aga lisada täidisele võid nagu Beatrice, muutub see pehmemaks.
• 300 g piima + veel veidi
• 1 muna
• tükk võid
• veidi soola, suhkrut
• veidi vähem kui pool pakki pärmi
• jahu
Pane kaussi 300 g piima ja lisa tükike võid, soojenda madalal kuumusel, kuni või on sulanud. Klopi tassis muna soola ja suhkruga läbi – viimast pane pisut rohkem kui soola. Lisa külm piim sooja või-piima segusse ja vispelda kiirelt hulka munasegu. Pudista pärm leige piima hulka ja sega, kuni pärm on lahustunud. Lisa vähehaaval läbi sõela jahu, kloppides algul tainast vispliga. Lisa jahu nii kaua, kuni tainas on parajalt paks. Tõsta jahusele lauale ja mudi-sõtku tainas kätega pehmeks. Sõtku, kuni see tuleb laua küljest lahti.
Aseta tainas sooja kerkima, kuni seda on topeltkogus.
Rulli jahusel plaadil keskelt väljapoole võimalikult õhukeseks ja vormi-täida pirukad.
TOMATISUPP
Seda suppi teeb Beatrice vaid suve lõpupoole ja sügise alguses, kui on valmis ehedad Eesti tomatid. Et supitegu käib tal silma ja tunde järgi, siis koostisainete kogused võiks igaüks enesele meelepäraseks timmida. Tomatisuppi võib süüa kuumalt või külmalt, maitseks aga lisada ühe teelusikatäie head oliiviõli.
• 3-4 kilo tomateid
• 2-3 suurt sibulat
• 2-3 porgandit
• pool suurt küüslauku
• 4-5 varssellerit
• maitse järgi tšillipastat, meresoola, head oliiviõli
• pisut suhkrut või agaavisiirupit
• kaunistuseks värsket tüümiani, basiilikut, koriandrit
Alustuseks koori tomatid: kasta need veidikeseks kuuma vette ja eemalda siis koor.
Supi põhjaks puhasta ja tükelda sibulad, küüslauk, porgandid ning varsseller. Kuumuta neid potis oliiviõlis, kuni kõik muutuvad kuldseks ja pehmeks. Lisa hulka tomatid ja lase mõnda aega keeda. Maitsesta meresoola ja tšillipastaga. Et tasakaalustada tomati happelisust, lisa veidi suhkrut või agaavisiirupit.
Püreesta kannmiksris või saumiksriga ühtlaseks. Kellele ei meeldi tomatiseemned, võib supi ka läbi sõela lasta. Kaunista värskete ürtidega.
KÕRVITSA-INGVERI SUPP
See sametine ja mõnusalt vürtsikas supp on üks Beatrice ja tema kodurestorani külaliste sügislemmikutest.
• 3-4 suurt sibulat
• 1 väikese pihu suurune jupp ingverit
• 2-3 küüslauguküünt
• pool keskmise suurusega kõrvitsa viljaliha
• vett või puljongit
• 0,5 l kookospiima
• veidi soola, pipart, safranit, head oliiviõli, soovi korral tšillipipart
• kaunistuseks värsket koriandrit, pruunistatud seesamiseemneid, musta kõrvitsaseemneõli
Puhasta ja tükelda sibul ning küüslauk, koori ja peenesta ingver. Lõika ka kõrvitsa viljaliha parajateks tükkideks.
Kuumuta potis oliiviõlis sibul, küüslauk ja ingver läbi, kuid ära pruunista. Lisa kõrvits ning tunde ja silma järgi vett või puljongit – supp võiks jääda parajalt paks. Lisa safran, soovi korral tšillit, vajadusel pipart ja soola, viimast siis, kui kasutad vedelikuks vett.
Keeda kõrvits pehmeks ja püreesta kannmiksris või saumiksriga ühtlaseks. Lõpuks sega hulka kookospiim ja serveeri. Kaunista koriandri, seesamiseemnete ja kõrvitsaseemneõliga.
PAVLOVA
Beseekoogi valmistamisel sõltub õnnestumine paljus ahjust. Kui kuumusega mängimine ei istu, proovige teisi variante.
• 8 munavalget
• 300 g peen- või tuhksuhkrut
• paar teelusikatäit maisitärklist
• rõõska 35% koort, tsipake suhkrut
• meelepäraseid marju
Vahusta munavalged suhkruga, lisades suhkrut jaokaupa ja pidevalt vahustades. Lõpuks lisa maisitärklis.
Vala küpsetuspaberiga vooderdatud ümarasse vormi ja pane 180 kraadini eelkuumutatud ahju. Alanda kohe temperatuur 140 kraadile ja lase tund küpseda. Besee peab jääma pealt krõbe ja seest pehme svammi moodi.
Lülita kuumus välja ja lase koogil ahjus jahtuda.
Säti kook alusele. Vahusta vähese suhkruga koor ja pane beseele, lisa marjad.