Elu Euroopas: miljonitel inimestel napib raha toasooja eest tasumiseks

Radiaator ei tähenda, et tuba oleks soe. Foto: Aldo Luud / Õhtuleht

Hinnanguliselt 50-125 miljonit inimest Euroopas ei saa endale piisavalt toasooja lubada, kuna selleks lihtsalt pole raha, vahendab Eesti Korteriühistute Liidu ajakiri Elamu Euroopa elamumajandusorganisatsioon Housing Europe hiljutist põhjalikku analüüsi Euroopa elamumajanduse olukorrast.

Uuringu kohaselt on euroliidu üheks põletavamaks probleemiks on energiaküsimused - olukorras, kus 50-125 miljonit inimest ei saa endale piisavalt toasooja lubada, kuna selleks lihtsalt pole raha, on hoonete energiatõhusaks renoveerimisel oluline roll, seda iseäranis suurte korrusmajade rajoonidega Kesk- ja Ida-Euroopas. Uuringu kohaselt ei saa 10,8 protsenti eurooplastest kodus piisavalt sooja, väiksema sissetulekuga inimestest peab rahapuuduse tõttu toasoojast loobuma koguni 24,4 protsenti.

Kinnisvarahinnad tõusevad

Kuue aasta tagune majanduskriis ei möödunud Euroopa eluasemeturust sugugi jälgi jätmata - ehitussektor sai toona valusa hoobi ning korterite ja majade hinnad kukkusid. Nüüd on pilt teine ja kinnisvaraturul märgata mitmesuunalisi arenguid: kui finantsprobleemide käes siplevas Kreekas, aga ka Küprosel ja Sloveenias kinnisvarahinnad kukuvad, tõusevad hinnad aga veelgi näiteks Rootsis ja Suurbritannias, kus kinnisvara hind oli varem juba piisavalt kõrge. Ülespoole rühivad kinnisvarahinnad ka Taanis ja Saksamaal, aga ka Eestis ja Lätis.

Kõrged ehituskulud pärsivad taskukohase eluaseme kättesaadavust kõikjal üle Euroopa. Kõige kallim on eluaseme ehitushind Rootsis. Eluasemelaenude protsent Euroopas on samuti suurenenud: kui aastal 2004 oli see 43 protsenti, siis nüüd juba 53 protsenti. Suurima eluasemelaenude mahuga paistavad silma Holland, Taani, Suurbritannia ning Rootsi.

Kuigi valdavalt on Euroopa eluasemete asukateks omanikud, on viimasel ajal tõusutendentsi näitama hakkanud ka üüriturg ning üürimaju tuleb juurde. Kui viisteist aastat tagasi pani madal laenuintress inimesi üle Euroopa otsustama pigem kinnisvara omanikuks saamise kasuks, on täna olukord teine: paljudel Lääne-Euroopas elavatel inimestel puudub rahaline võimalus eluaseme ostuks, samuti ei peeta paikseks jäämist väga oluliseks. Olukord on veidi teistsugune euroliidu uutes liikmesriikides, kuid koduomanikuks saamine ületab populaarsuselt jätkuvalt üürimise.

Kui Euroopa keskmise elaniku taskust napsavad kodukulud veidi rohkem kui 22 protsenti sissetulekust, on olukord kurvem madalapalgalistel ja väiksema sissetulekuga või koguni vaesuspiiril elavatel leibkondadel, kelle rahakotist hammustavad igakuised eluasemega seotud kulud veidi üle 40 protsendi. Uuringu kohaselt maadlevad kõige kõrgemate kodukuludega Kreeka, Taani, Hollandi, Saksamaa, Rumeenia, Rootsi ja Tšehhi elanikud. Staistika kohaselt loetakse kodukulusid üle jõu käivaks juhul, kui need röövivad leibkonna sissetulekust üle 40 protsendi - taoliste hädasolijate hulk üle Euroopa oli kaks aastat tagasi 11 protsenti elanikkonnast. Väga suur oli kodukuludega ülekoormatute hulk madalapalgaliste ja väiksema sissetulekuga elanike seas: tervelt 37,4 protsenti neist maadles üle jõu käivate eluasemekuludega.

Noortel on raske

Eluasemekulud käivad üle jõu ennekõike erasektori üürilistel. Üürihindade tõusu peatamiseks on mitmelgi pool samme astunud: näiteks Saksamaa pealinn Berliin kehtestas üürilae, mille kohaselt pole omanikul lubatud üüri tõsta rohkem kui 10 protsenti. Kõige enam käivad eluasemekulud üle jõu üksi elavatel inimestel (24,7 protsenti ) ning üksikvanematel (19,5 protsenti).

Uuringu kohaselt on eluasemeturul kõige kehvemas seisus iseseisvat elu alustavad noored. Põhjuseks mitte ainult eluaseme kõrge hind ja laenu kättesaamatus, vaid ka noorte aina süvenev tööpuudus, mistõttu otsustavad paljud noored pikalt kodus elada. Hiljutine arvamusküsitlus Suurbritannias näitas, et enamiku inimeste arvates on tänastel noortel palju raskem oma elu alustada kui nende vanemate põlvkonnal. Napib ka sotsiaalmaju, kuigi nende vajajate hulk üle Euroopa on kasvanud. Eestis on praktiliselt kolmekordistunud nende inimeste hulk, kelle eluasemega seotud kulutusi aitab kanda riik: kui aastal 2007 oli neid 26 657, siis aastal 2011 oli neid 96 858.

Majanduskriis tõi üle Euroopa kaasa ka olukorra, kus paljud inimesed ei suutnud enam oma eluasemelaene tasuda ning hapuks läinud kunagiste odavate laenude katteks võttis pank inimestelt nende kodud. Kui Iirimaal, Kreekas ja Portugalis takistati meetmetega kodusid haamri alla minemast, tekitas näiteks Hispaanias pankade käitumine ja 34 680 kodu võimalik kaotus raevukat vastasseisu nii meedias kui sotsiaalvõrgustikes.

Katus lekib, sooja vett pole

Eluaseme seisukorrast kõneldes mängitakse analüüsis, et jätkuvalt on mõnes riigis, näiteks Rumeenias, Bulgaarias, Poolas ning ka Baltikumis kohati probleemiks esmatarbeks vajalike asjade, näiteks korraliku veevärgi ja kanalisatsiooni ning seetõttu korralike pesemisvõimaluste puudumine. Rohkem eurooplasi kaebab eluaseme seisukorrast kõneldes lekkiva katuse, pragunevate seinte või katkiste akende üle. Tervelt 6 protsenti Euroopa elanikest leiab, et nende kodus pole piisavalt valgust. Probleemiks on ka eluaseme ülerahvastatus, mis kasvanud enamikus euroliidu riikides. Kui aastal 2005 oli ülerahvastatud 19,5 protsenti elamispindadest, siis aastal 2013 oli see juba 17,1 protsenti.

Eluaseme nappus kimbutab eeskätt metropole: näiteks Londonis oleks vajadus 53 000 uue eluaseme järele aastas, kuid aastatel 2001-2011 ehitati neid aastas kõigest 27 000. Hollandis ennustatakse, et aastaks 2020 jääb vajaka tervelt 300 000 eluaset eeskätt Amsterdami, Utrechti ja Haagi piirkonnas. Saksamaal on inimeste suur tung näiteks Münchenisse ja Hamburgi, mis viib lakke sealsed üürihinnad, samal ajal kui mõned endise Ida-Saksamaa piirkonnad elanike puuduses lagunevad.