Portaal kodu.postimees korraldas koduuste konkursi, kuhu laekus vahvaid koduseid visiitkaarte mitmelt poolt Eestimaalt. Toimetuse lemmikuks osutus eramu-uks Tartumaal Vahi alevikus, mis tervitab külalisi kujunduskunstnik Aita Linnase maalitud kaunite hortensiamotiividega. Perenaine Kristiina avab uksemaalingu sünni tagamaid.
Galerii: lugejad näitavad oma kodu ust
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Uks on maja visiitkaart ja see uks siin rõõmustab meid iga päev. Kuna meie kodumaja ehituse eelarve oli piiratud ning soovisime olemasolevate võimalustega luua midagi omanäolist, tekkiski mõte uksele maalida. Maalimispisik on minulgi sees, aga selle töö tegemise julgusest jäi puudu ning armas sugulane Aita Linnas tuli appi,» meenutab Kristiina.
Miks just hortensiad? «Kui esimest korda siniseid hortensiaid nägin, armusin neisse kohe. Nii pidasimegi Aitaga nõu, kuidas need lilled meie uksele saada. Kujunduskunstnikuna tegi ta kavandid ning 2011. aasta jahedal sügispäeval maalis need meie koduuksele,» meenutab Kristiina. Hortensiamotiive kohtab ka majas sees ja püsikutena kasvavad nad aias.
Triibud peale
Toimetuse postkasti potsatas aga teisigi toredaid uksi, nende seas kauni ja rahvusliku idee järgi rahvariidetriibuliseks värvituid. «Meie kodu asub Tartumaal Rannu vallas ja minu mõte oli ilmestada kaunist rohelust värviliste ustega, kuid mitte niisama neid kirevaks teha, vaid joonistada uksed kohaliku rahvarõiva triipude värvi. Mustri said peale aidauks, abihooned ja saun,» kirjutab Signe. «Eesti Rahva Muuseumi varasalvest leidsin Rannu seelikumustri ja ehituspoe müüja abiga panime paika värvid. ERMi teaduri sõnul tuli iga perenaise seelik ikka veidi eri tooni, just nii nagu lõngavärvimine õnnestus, ja seetõttu sai värvivalik ligilähedane. Töö nõudis aega, kuid pakkus rahuldust.»
Sinimustvalge
«Minu ukse lugu viib 2013. aastasse, kui suvel sai suvekodu garaažiuks seelikutriibuliseks värvitud. Rahvariided, mille järgi uks pidi uue kuue saama, on meie Hargla juurtega seotud,» kirjutab Krista. «Mõttena tundus see triibutamine palju lihtsam. Arvasin, et ostan värvid ja maalin ise ukse triibuliseks. Tegelikult aga olid ikka suureks abiks isa ja mees, kes valmistasid ukse ette ja lihvisid vana värvi maha. Nad aitasid mul ka maalriteibiga triibutamist lihtsustada – ilma selleta oleks vist värvima jäänudki ja ilusat sirget tulemust poleks loota olnud.
Nagu pildilt näha, siis kõige alumist serva ei jaksanudki enam nende peenikeste triipudega värvida, lahenduseks sai sinna maalitud väike sinimustvalge. Kuigi lõppkokkuvõttes oli sellise ukse värvimine palju aeganõudvam ja keerulisem, kui alguses tundus, olime kõik lõpptulemusega väga rahul.»