Mitte ainult maiasmokkadele

Üks vastavatud Maiasmoka teise korruse kohvitamis¬tubadest. Foto: Olev Mihkelmaa

• Maiasmokk on vanim järjepidevalt tegutsev kohvik Tallinnas.

Neil, kes armastavad kaugete aegade kaja, on põhjust tõusta treppidest Tallinna vanalinnas asuva legendaarse Maiasmoka kohviku, kunagise Georg Stude kondiitriäri teisele korrusele. Seal saab jälle kohvitada ja koogitada, aga ka korralikku einet võtta.

Muidugi ei pakuta Maiasmoka teise korruse kohvikus enam riisimütsiga karbonaadi, kala kokteilsalatit, musta kalamarja võileiba ega minikooke nagu nõukogude ajal. Ka toona üle Tallinna kuulsat Kiievi kotletti või firmaroana tuntud värske kurgi püreesuppi ei tasu kohviku menüüst otsida.

 Selle asemel võib kunagise äri omaniku Georg Stude perekonnale kuulunud korteri tubades süüa moodsa aja ahjuvõileiba tomati ja mozzarella’ga, peedisuppi kookospiimaga, Aasia nuudlisalatit või ürdist veisepada. Mõistagi pakutakse seal sama uhket kohvi- ja koogivalikut nagu esimeselgi korrusel. Ning mis veel tore: üles kohvitama pääsemiseks ei pea kasutama tutvusi nagu 1980. aastatel.

Kui aga Maiasmoka esimese korruse luksuslik interjöör põranda, vitriinide ja haruldase maalitud klaaslaega on suuresti säilinud 1913. aastast, mil Stude magusaäri sai uue välimuse, siis teise korruse ruumid on muutunud aegade ja olude rütmis. Pärast sõda asus endises Studede korteris mõned aastad isegi Eesti Naise toimetus.

Praeguseks on nõukogudeaegsed valged lauad ja toolid asendunud tänapäevase kohvikumööbli ning mõnusate tugitooli-diivaninurgakestega, kohvitubade tonaalsuse määrab tapeedimuster. Seinu ehivad fotod vanadest aegadest – isegi Raissa Gorbatšova toodi 1987. aastal kohvikut uudistama. Kastanikoogi või marja-kohupiimarulli kannavad lauda krapsakad ettekandjad mustades kleitides ja punastes põllekestes.

Kohviku vaateaknad on seejuures endiselt vaatamisväärsus nagu Stude ajal enne sõda. Üle linna kuulsaid martsipani- ja šokolaadikujukeste seadeid tulid toona justkui näitusele imetlema ka need, kel rahakott maiust osta ei lubanud. Praegu keerleb kohviku aknal suur steampunk-stiilis vaateratas, mille autoritel Identity agentuurist on juba esimesed disainiauhinnad nopitud.

MARTSIPANIST LUCY

Maiasmoka kohviku martsipanitoa üks auväärsemaid ja erilisemaid tegelasi on martsipanist nukuke Lucy, kes saab järgmisel aastal 80aastaseks.

1936. aastal ostis üks noormees selle väikese tüdrukukuju Georg Stude kondiitriärist oma kihlatule kingituseks. Hiljem paar abiellus ning naine hoidis kujukest kogu elu öökapiriiulil. See oli heleroheliste siidipaberiribadega vooderdatud pruunis krobelises Stude karbis. 

Kui abikaasad aastakümneid hiljem lühikese vahe järel surid, leidsid tütred nukukese ja otsustasid viia selle tagasi sinna, kust isa martsipanikuju kunagi ostis.

Nime sai kuju mõne aasta eest, kui martsipanituba külastas rühm Inglise vanadaame. Üks neist hüüatas rõõmsa üllatusega «Lucy!». Küllap meenutas too talle mõnd lapsepõlvemänguasja või ühe omaaegse teleseriaali peategelast Lucyt.

MAIUSED VENE TSAARILE

Valdeko Vende raamatu «Tallinna kohvikud» andmetel pärinevad esimesed märked kondiitripoe, õieti suhkrupagari kohta selles Pika tänava majas 1789. aastast.

Tallinna vanima järjepidevalt tegutseva Maiasmoka kohviku algust hakatakse lugema aga 1864. aastast, kui äri ostis baltisakslane Georg Stude. Ajapikku sai temast üks Tallinna esikondiitreid, kes tortide ja kookide kõrval valmistas käsitöömartsipani ja -šokolaadi. Tema martsipanikujud olid nii kuulsad, et neid tellis ka Vene tsaari pere. Nõukogude okupatsiooni tulles äri natsionaliseeriti ja liideti teiste magusa-ettevõtetega Kaleviks – martsipanikujukesed meeldisid ka punaladvikule, näiteks Leonid Brežnevi lemmik oli «Karu tšelloga». Maiasmoka nime sai kohvik 1984. aastal ja on praegu Kalevi tütarettevõte.

 KAMMKARBID SAFRANIRISOTOGA

Maiasmokas serveeritakse seda rooga paprika- ja basiilikukastmega, kuid kodus võib teha ka ilma. Kaunistuseks sobivad värske kress ja tüümian.

Neljale

Safranirisoto:

•          50 g võid

•          1 keskmine mugulsibul

•          200 g risotoriisi

•          4 dl kanapuljongit

•          100 g parmesani

•          2 dl valget veini

•          noaotsaga peenestatud safranit

Võis praetud kammkarbid:

•          12 suuremat kammkarpi

•          1,5 tl rapsiõli

•          kolmandik pakki (u 70 g) võid

•          näpuotsaga soola

Haki sibul väikeseks ja riivi juust. Sulata poti põhjas või, lisa sibul, safran ja kuumuta läbi. Sega juurde kuiv riis ja kuumuta veidi. Lisa puljongit jaokaupa. Sega pidevalt: kui vedelik on aurustunud, lisa järgmine sats puljongit ja nii lõpuni. Lisa jaokaupa ka vein. Lõpuks sega risotole parmesan ja lase sel sulada.

Risoto peaks jääma kreemjas, riis seejuures kergelt krõmps. Kui roog tundub liiga paks ja kuiv, võib lisada veel puljongit.

Prae kammkarbid mõlemalt poolt või ja õli segus õrnalt pruunikaks. Maitsesta ühelt poolt soolaga.