Spetsialistid selgitavad: kas gluteenipaanikaks on põhjust?

Tervetele inimestele pole gluteeni vältimine kasulik. Foto: Corbis/Vida PRess

Üha vähem süüakse teraviljatoite, et vältida teraviljavalku gluteeni. Kas seda peaks tegema, arutlevad toitumisterapeut Ülle Hõbemägi, perearst Külvi Peterson ja raamatu «Paleo toitumine» autor Ardi Ravalepik.

Kas vajame üldse teraviljatoite?

Ülle Hõbemägi: Me elame muutuvate põhimõtetega maailmas ning see teeb valikud kohati väga raskeks. Küsitav on meie vajadus süsivesikuterikaste toiduainete järele sellisel määral nagu siiani, kui paljude igapäevaelu kulgeb peamiselt kontoris ning raske töö teevad ära masinad. Pikalt toidupüramiidi alumisel, kõige laiemal astmel olnud teraviljad hakkavad kohta loovutama köögiviljadele, sest suurenenud on meie tarvidus väiksema kalorsusega ja antioksüdantiderikka toidu järele.

Teraviljad on ja jäävad, vältima peaks ühekülgsust, suuri koguseid ning eelistama täisteratooteid. Kui individuaalne talumatus, ülekaal või mõni haigusseisund soosib teraviljatoitude vähendamist menüüs või mõnest loobumist, tuleks teha teadlikud asendused.

Ardi Ravalepik: Kui inimesed räägivad teraviljade vajalikkusest ja vältimatusest, siis räägivad nad pigem kiudainetest. Teraviljadele ei kuulu kiudainete monopol ja inimene saab ka teraviljatoitudeta kenasti hakkama. Ma toon võimaliku terviseärritajana välja gluteeni sisaldavad teraviljad – nisu, odra ja rukki – ja soovitan neist krooniliste tervisehädade korral eemale hoida. Gluteeni mittesisaldavates teraviljades, näiteks maisis, on küll seedimist ärritavaid lektiine ja mineraalaineid siduvaid fütaate, kuid see pole igapäevase tarbimise puhul probleem. 

Külvi Peterson: Jah, me vajame teraviljatoite ja need pole ohtlikud. Leiba ja putrusid on söödud väga kaua ja ma loodan, et süüakse ka edaspidi. Teravili on toitumispüramiidi baasiks, üsna suure osa päevasest energiahulgast peaksime saama teraviljatoitudest. Teraviljad annavad väga palju eluks vajalikke toitaineid: süsivesikuid, taimseid valke, veidi rasva, vitamiine (B1- ja E-vitamiin) ning mineraalaineid, sealhulgas rauda. Väga tähtis roll on kiudainetel. Kiudaineterohke toit (ja teravili seda kahtlemata on) annab vähem energiat kui rasvane või magus. Kiudaineterikast toitu tarbime koguseliselt vähem, kuna see teeb kõhu kiiremini täis. Teraviljatoite peaks sööma hommikul ning päeva esimeses pooles.

Millistest haigustest on võimalik gluteenist loobudes vabaneda?

Ülle Hõbemägi: Gluteenivaba dieediga seoses räägitakse eelkõige nisust, rukkist ja odrast.

Gluteenvalk annab tainale head küpsetamisomadused. Tavameditsiin tunnistab gluteeni probleemina vaid tsöliaakia korral. Samas ei pruugi inimesel tsöliaakiat olla, aga gluteenivabalt sööma hakates antakse tagasisidet leevenenud seedeprobleemidest (nt kõhukinnisus või -lahtisus), räägitakse kergest tundest pärast sööki. Toitumisteraapias seostatakse gluteeni ka autoimmuunhaiguste tekke ja kuluga. Kuna laiad tõenduspõhised uuringud puuduvad, siis jääb iga inimese enda otsustada, kas ta soovib oma dieeti muuta.

Ardi Ravalepik: Enamiku inimeste immuunsüsteem näeb gluteenis ohtu ja asub antikehasid tootma. Kuna tavatoitumises on nisujahu koostisainena sedavõrd domineerival kohal, siis selle pidev tarbimine on keha kaitsevõimele meeletult koormav ning pideva igapäevase nisurünnaku tagajärjeks on mitmed tervisehädad. Mõned neist on otseselt seotud, aga teiste puhul mängib rolli see, et meie immuunsüsteemil pole jaksu haigustega tegeleda, sest on gluteeni vastu töötamisega liiga ametis. Gluteeni tarbimisega on seotud mitmed haigused, nt psoriaas, reuma, artriit. Paljud seedeprobleemid, nt soolepõletik, kõrvetised, puhitused, kõhukinnisus või -lahtisus on samuti gluteeniga seostatavad.

Külvi Peterson: Gluteenitalumatust tuntakse meditsiinis tsöliaakiana, millel on pärilik eelsoodumus. Tsöliaakiat diagnoositakse Eestis umbes 0,4 inimesel iga tuhande sündinu kohta. Veerandil haigetest diagnoositakse haigus, kui nad on üle 60 aasta vanad. Selle haiguse tunnus võib olla kõhnumine, lastel ka kasvupeetus. Samuti esineb perioodilist või kroonilist kõhulahtisust ja tujumuutusi.

Tsöliaakiahaigel kahjustub peensoole limaskest – järk-järgult hävivad limaskesta hatud kuni täieliku kaoni. Et just peensoole limaskesta hattude kaudu imenduvad organismi kõik toitained, kujuneb tsöliaakiahaigel nende ainete vaegus. Kui gluteen satub toiduga soolde ja seda ensüümi puudumise tõttu normaalsel teel ei lõhustata, viib see sooleseina põletikuni. Gluteeni ei pea kartma need inimesed, kellel tsöliaakiat diagnoositud pole.

Teada on kolm gluteeni esile kutsutud häda: tsöliaakia, teraviljaallergia ning NCGS (non-celiac gluten sensitivity) ehk gluteenitundlikkus, mis tekitab vaevusi kohe pärast sööki.

Kas lektiinid põhjustavad organismis põletikulisi protsesse?

Ardi Ravalepik: Lektiinid on enamasti taimset päritolu liitvalgud, mis on tugeva sidumisvõimega ning suudavad seonduda peensoole «voodriga». Nende antitoitainete mõju tagajärjeks on peensoole kahjustused, mille kaudu jõuavad organismi võõrosakesed (poolseeditud toiduosakesed, lektiinid ise ja muud kahjulikud ained). Pideva rünnaku all võib immuunsüsteem hakata ründama oma keha rakke. Seda nimetatakse autoimmuunreaktsiooniks. Lektiine leidub kõige rohkem teraviljades, kaunviljades ja piimasaadustes ning nende negatiivset mõju saab tunduvalt vähendada kuumutamise abil.

Ülle Hõbemägi: Lektiinid on glükoproteiinid, mida tõesti on ka teraviljades. Lektiinide kahjustav toime sõltub seedefloora ja immuunsüsteemi tasakaalust. Korras seedefloora tagab terve soole limaskesta ja seega ka efektiivse kaitsebarjääri. Kellel on aga probleeme allergiate, autoimmuunhaiguse või muuga, võib muidugi kaaluda erisuguste tervist mõjutavate tegurite arvestamist oma toiduvalikul. Väiksema lektiinisisaldusega dieedi pidamiseks tuleb menüüs vähendada teraviljade (eelkõige nisu), piimatoodete, kartuli, tomati ja soja osakaalu.

Külvi Peterson: Lektiinid suudavad seonduda peensoole limaskesta rakkudega, mille tõttu see kahjustub, halveneb limaskesta paranemisvõime ning sellest tulenevalt ka toitainete imendumine. Lektiinid on seotud selliste autoimmuunhaigustega nagu tsöliaakia, Crohni tõbi, artriit, kroonilise väsimuse sündroom ning seedehäiretega. Lektiine saab vähendada traditsiooniliste toiduvalmistusmeetodite leotamise ja fermenteerimisega. Lektiinide, nagu ka peaaegu kõigi haigustekitajate vastu aitab kõige efektiivsemalt heas tasakaalus kõhumikrofloora. Kui kõhus on piisavalt häid baktereid, toodetakse aineid, mis seonduvad ise lektiinidega. Sageli ei piisa tasakaalu taastamiseks enam keefirist ega teistest hapendatud piimatoodetest, vaid peab võtma probiootiliste bakterite toidulisandeid. 

Mis on antitoitained ja kuidas neisse suhtuda?

Ardi Ravalepik: Antitoitained on naturaalsed või sünteetilised ühendid, mis häirivad toitainete imendumist organismist. Neid on väga palju, teiste seas ka fütaadid, inhibiitorid, lektiinid ja gluteen. Need kõik kas takistavad toitainete omastamist või teevad muud kahju. Antitoitaineid leidub kõigis toitudes, kuid tunduvalt väiksemates kogustes, mis ei sega organismi tööd. Meie keha on võimeline peaaegu kõigega võitlema, kuid vaid teatud piirini. Seepärast on mõistlik vältida antitoitainete poolest rikkaid toite. 

Külvi Peterson: Antitoitainetesse peaks suhtumagi nii, et igasugustel traditsioonilistel toitainete töötlemise viisidel on kindel põhjus – miks teha just nii, nagu esivanemad on enne meid teinud. Järjest enam tõestatakse teaduslikult, mis toimub siis, kui toitumispõhimõtteid eirata ja hakata sööma moodsate dieetide järgi.

Ülle Hõbemägi: Mitmekesiselt toitudes minimeerime ka antitoitainete saamist. Neid kartes ei tasu kindlasti söömata jätta ei teraviljatooteid, spinatit ega pähkleid, kui pole just individuaalset probleemi.

Artikkel ilmus esmakordselt Tervis Plussis 2014. aasta detsembris. Vaata ka teisi tervise ja liikumisega seotud artikleid www.liigume.ee lehelt!