Veininaudingud novembrituisus

Foto: Andres Treial

«Veini ei pea ühe õhtuga alla kulistama. Võib juua klaasikese täna, klaasikese homme,» ütleb Kaire Hallismaa. Põnev vein võib pakkuda sama vägeva elamuse kui hea teatrietendus.

Kas teate, et Malta saarel asub vinoteek Veiniteater? Samanimeline asutus tegutseb ka Londoni lõunakaldal ja Austraalias Sydney lähistel. Küllap leidub neid laias ilmas veelgi, sest teatris ja veinis on mõndagi ühist – mõlemas on ilu, mängu ja salapära.

«Nii vein kui teater on inimese looming, mõlemad inspireerivad ja kummagagi ei maksa liialdada,» arvab Kaire, kes jagab oma päevi päristeatri ja veiniteatri vahel. Esimest rahvusooperi toitlustusjuhina, teist Eesti Sommeljeede Assotsiatsiooni degusteerimiskomisjoni esimehena («Oh, mis kole ametinimi,» naerab ta ise.)

Kui veinipudelil käib kork õrna pumpsuga pealt ära, hakkab Kairel nina võbelema nagu jahikoeral. Silmad seiravad tekstuuri ja värvi, sõõrmed nuhutavad lõhnu ja adrenaliin tuhiseb verre. Kohe käivituvad kõik meeled ja uudishimu tõstab pead – mis, kust, millal?

«Ma olen veiniinimene alati olnud, aga kogu aeg oli ikka tunne, et teadmisi jääb väheks. Mõni vein sobis mõne toiduga nii hästi, et imesta, teisega üldse mitte... aga miks, seda ma ei teadnud.» Kaire, kes pärast kõrgkooli lõpetamist hakkas noorsootööd juhatama, koolitusi ja messe korraldama, haaras viis aastat tagasi kinni võimalusest teha karjääripööre.

Estonia teatrisse otsiti inimest, kes paneks tööle maja köögi ja lükkaks käima kohalikud baarid- puhvetid. Kaire oli lapsepõlves kokast ema sabas pliitide vahel jooksnud ning tundis nüüd «vere kutset». Kui teatrimaja avas pika remondi järel uksed, kandideeris ta sinna toitlustusjuhi kohale.

Võitjana sai vastutasuks võimaluse kõike nullist alustada. «Asusin tööle ning kodus hakkas triikimata pesu kuhil kasvama...» meenutab ta perioodi, kui peres kasvasid viiene Mattias ja kahene Märten ning estonialased vaatasid tema poole ootava pilguga. Ilma mõistva abikaasata poleks see koorem vist küll kuidagi kantav olnud.

Vana päevinäinud Estonia köök tehti korda ja muudeti tänapäevaseks. Keldrikorrusele loodi Söögituba, kus on õdus valgus, seintel vanad fotod ja riiulitelt saab hingekosutuseks raamatuid haarata. Kehakosutuseks pakutakse teatrirahvale praade, suppe ja küpsetisi. Peale ligi viiesaja estonialase saavad hõrgutistest osa ka Eesti Kontserdi, ERSO ja RAMi inimesed.

«Kui keegi tuleb minu juurde «sööklast» rääkima, ütlen kohe, et miks mitte, ma võin vabalt teile söökla ka teha, aga see siin on siiski Söögituba,» rõhutab vestluskaaslane, kes meenutab oma saleda võimlejafiguuri ja kartmatu otsekohesusega Väikest My’d.

Näiteks kohale tõtanud fotograafile, kes ületöötanud eesti inimesena tervitamisega suurt vaeva ei viitsi näha, vaid asub sõnatult seljakotti lahti pakkima, teeb ta märkuse stiilis «endal silmad saapasääres». Seepeale tõstab piltnik üllatunult oma unised laud ja naeratab. Kontakt!

Kaire ütleb, et kui Estonia ligi neljakümnel toitlustusteenindajal peaks olema midagi ühist, siis on see võime silma vaadata ja sõbralikult tere öelda. Sest teenindamist pole mõtet teeselda, seda tuleb nautida, siis tuleb see ka loomulikult välja.

Kaire kamandada on peale omainimestele mõeldud Söögitoa veel külastajatele avatud Valge ja Sinine saal, Colombina kohvik ja Arlekiini baar, lisaks Eesti Kontserdi alumise korruse kohvik.

Toitlustusjuhi kabinet on strateegiliselt osavasti paigutatud otse Söögitoa sissekäigu kõrvale. Kui inimesed sealt täis kõhuga naasevad, pole neil midagi lihtsamat kui läbi astuda ja öelda, kui miski ei meeldinud või meeldis kohe väga. «Teatrirahvas on avatud ja oma arvamusega,» seletab Kaire. «Tagasiside puudumise pärast mul küll muretseda ei tarvitse.»

Kui tähtis on nina?

Koolipõlves tegi tüdruk hoolega iluvõimlemist ja unistas vargsi baleriinikutsest. Küll laulis ta ühes, küll teises kooris, küündides hääleulatuse poolest aldist sopranini, ning tundis vahetevahel põues esinemispisikut.

Kuigi elu pole Kairet lavalaudadele viinud, on teatrist saanud siiski tema elu lahutamatu osa. Ooperimajas venivad päevad tavapärasest pikemaks, ainuke kindel puhkepäev on esmaspäev ning nädalavahetustel tuleb sageli tööl olla.

«Niisama ma siin nina nokkimas ei käi, kogu aeg on tegemist,» märgib Kaire lakooniliselt ja lisab, et tal on siiralt hea meel, et aastatepikkuse keelitus- ja meelitustöö tulemusena on Eesti publik hakanud teatriskäike hoolikamalt ette valmistama, pannes vaheajaks endale puhvetis laua kinni.

Ooperi- ja balletižanriga sobib hästi šampanja. Selle asemel et vaheajal järjekorras seistes üksteise kukalt uurida, võib sõpradega kihisevat jooki nautida ja teatrimuljeid vahetada. Seda enam, et laua ettetellimine ei maksa midagi ning selle saab suurema vaevata Estonia kodulehekülje kaudu ära korraldada.

Kui pärin, milline on Kaire enda lemmikvahuvein, jääb ta hulgaks ajaks vakka ja vajub mõttesse. Hakkan juba lootust kaotama, kui ta ütleb: «Kõik oleneb hetkest ja inimestest, kellega seda jagan. Minu suurim šampanjaelamus oli eelmise aasta novembris. Tähistasin sõpradega maakodus oma sünnipäeva, ümberringi möllas tuisk ja ma kartsin, et kohe-kohe võib elekter ära minna.

Avasin 1995. aasta Pommery, kallasin šampanja välja, kõlistasin sõpradega kokku ja võtsin esimese sõõmu – mm, milline iseloom! Mäletan seda karget seenemaitset siiamaani. Ümbritsevast novembrituisust ja vanast šampanjast sündis nii ülevoolav meeleolu, et kui pärast autoga lumme kinni jäime, ei rikkunud see üldse pidutuju.» Sama tähtis kui naudinguhetk on sellele eelnev elevus ning järgnev rahulolu koos mõnusa mälestusega.

Soov veinistiihias paremini orienteeruma hakata sundis Kairet kolm aastat tagasi sommeljeede kooli minema. Mati Timmermanni, Kadri Krooni ja teiste nakatavalt entusiastlike inimeste loenguis õppis ta aru saama, mida maitsta ja kuidas maitsta ning mida koos millega juua. Kuigi teadmisi valati kui kulbiga pähe, ei kahandanud see hinges kripeldavat uudishimu. Otse vastupidi – küttis kire veel suuremaks!

Nüüd, iga kuu esimesel teisipäeval veinidegustatsioone korraldades meeldib Kairele maitsmise-muigutamise kõrval jälgida ka inimesi. Kuidas keegi veinile läheneb? Mõni on sünnipäraselt andekas, tõstab veiniklaasi silme ette ja lausub: «Tempranillo.» Siis tõmbab kergelt ninaga – «Ongi Tempranillo.» Seejärel võtab esimese sõõmu, ja mis sa kostad – Tempranillo mis Tempranillo!

Nüüd hakkab pakkuma, mis võiks olla viinamarjasort, veinimaja ja väljalaskeaasta... ja paneb kõigega täppi! «Loomulikult on see äärmiselt imponeeriv,» kiidab Kaire, «kuid alati pole sellist kõrgpilotaaži vajagi. Kui sommeljee on kliendi soovide suhtes tähelepanelik, oskab meeldivalt suhelda ja aimab lennult, mida too vajab, on see pool võitu. Teise poole moodustab oskus veini toiduga sobitada ja seda põnevalt tutvustada.»

Niisiis, Meisterlik Teenindus võib vabalt tulla enne Võimsat Nina.

Iseloomuga asjad ja inimesed

Teenindusest, toidust ja veinidest võib Kaire rääkida tunde. Kuid et ei jääks muljet, nagu oleks tegu vaid ideoloogi ja organisaatoriga, kel pole praktikast suurt aimu, tuleb tõe huvides öelda, et Kaire on innukas kodukokk.

«Mulle meeldivad pikad rauged laupäevad, kui oleme perega maal ja ma tean, et mul on piisavalt aega, et pliidil või ahjus rahulikult küpsetada,» kirjeldab ta. «Kõik algab juba puude toomisest ja tule tegemisest. Panen veekannu pliidirauale kahisema – see on minu meelest parim muusika. Toimetan tasapisi, lõuna venib õhtusse... panen valge lina lauale, küünla põlema ja kutsun pere sööma. Teise poole päevast veedame laua taga juttu ajades ja süües, ikka aeglaselt ja mõnuga.»

Hallismaade jaoks on maaleminek nagu põgenemine. Linn oma tuhina ja tuuletallamisega jääb seljataha ning algab aeglane zen-võtmes astumine. Tempovaheldus, tunnistab Kaire, on elus hädavajalik. Muusikatermineid kasutades: adagio on sama oluline kui crescendo ning hea, kui appassionato aeg-ajalt tranquillo`ga asenduks.

Oskuse lihtsatest maalähedastest toimetustest rõõmu tunda on Kaire kaasa saanud lapsepõlvest, kui ta koolivaheaegu Lääne- Virumaal vanavanemate talus veetis. Seal oli vanaema ja tema vana maja, vana mööbel ja vanad nõud. Kõik oli lihtne: lehm oli selleks, et piima anda, vana kirst selleks, et jahu hoida. Asjad, mida oli põlvest põlve hästi hoitud ja edasi pärandatud, lõid ajatu atmosfääri, kus kõik tundus selge, asjakohane ja eluterve. «Päris elu,» võtab Kaire selle stiihia kahe sõnaga kokku.

Praegugi armastab ta puhkepäeviti vanu toole ja kappe kõpitseda. «Ma pole restaureerimist kunagi õppinud, aga vanad asjad meeldivad mulle. Võib-olla tunnen end Estoniaski just sellepärast nii hästi, et mind ümbritsevad siin vanad iseloomuga asjad. Mulle meeldivad inimesed, kellel on oma arvamus, ja asjad, millel on hing ja iseloom. Selline seltskond pakub sooja.»

Toitlustusjuhi keldrikorrusel asuvasse kabinetti minnes tungib juba trepil ninna magus puidulõhn. Siinsamas Kaire toa kõrval asub Estonia puidutöökoda, kus valmivad hiiglaslikud dekoratsioonid ja nikerdatakse rekvisiitide kallal, mis aeg-ajalt nutikusega pahviks löövad.

«Meil on lõhnavahetus,» kommenteerib Kaire. «Söögitoa toidulõhnad tungivad töökotta ja töökoja puidulõhn pressib meile sisse. Nagu muistne naturaalmajandus.» Sel suvel savikrohvi ja kohupiimavärvidega oma maakodu kempsu stiilseks salongiks kujundanud Kaire tahab nüüd samal looduslähedasel moel restaureerida ka maja esimese korruse.

«Pole midagi paremat kui jahe Prosecco esimestel kevadpäevadel, kui saab maale minna ja seal tegutsema hakata...» unistab ta kuuldavalt. Hilissügiseks on ta aga kappi varunud mõned Itaalia Chiantid ja tummisemad hispaanlased, et neid sõprade seltsis maitsta. Ikka vaikses tempos, rahulikult, sest kes aeglaselt naudib, naudib paremini.

Arne Mikk
Estonia teatri lavastaja

«Leoncavallo ooperis «Pajatsid» lauldakse: «See on ju vana tõde, et arm käib läbi kõhu!» Tihti tundubki, et pärast meie Söögitoas käimist on kergem laulda armastusest. Tavaliselt oleme harjunud nägema suuri võimukaid kokatädisid, Kaire seevastu on väike ja habras nagu haldjas, aga korda võib saata suuri tegusid. Teatraalid nõuavad vahel vastuvõttudeks lausa võimatuid asju. Kairet see rivist välja ei löö, pole veel kuulnud teda virisemas. Ikka paistab ta rahuliku ja heatujulisena, kuigi endale pähe istuda ka ei lase, ütleb arvamuse ausalt ja keerutamata välja. Tean, et ta armastab väga šampanjat... seda toredam on teda näha jõulude ajal koos lastega kirikus.

Margus Linkgreim
sommeljee

«Üldiselt teatakse, et naised on paremad sommeljeed kui mehed. Miks? Sest nad on tundlikumad, neil on teravamad meeled ja parem tunnetus kui meestel. Ent nagu iga oskus nii tuleb ka veinitundmine kogemustega. Kaire pole sommeljeede assotsiatsiooni kuulunud kuigi kaua, kuid on juba silma jäänud suure tehatahtmisega. Degustatsioonidel olen tähele pannud, et ta jagab päris hästi matsu, on analüüsivõimeline ja otsusekindel. Ning mis veel silma torkab – mõnusalt otsekohene.»