Analüütik: paneelikad ei kao koduostude seast kuhugi

Kristel Trell
, Kodu.postimees.ee vanemtoimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Paneelmaja.
Paneelmaja. Foto: Liis Treimann

«Sovetiaegsed paneelelamud on meie elamufondist suur osa, mis kuhugi ei kao, millest me ei saa üle ega ümber. Seda vabadust, et nõukogudeaegne paneelelamu koduostu sihtmärkide seast välistada saavad endale lubada vähesed,» leiab Kinnisvarakooli analüütik Tõnu Toompark.

«Viimase 15 aasta jooksul on meil kasutusloa saanud 47 000 eluruumi. See teeb kogu elamufondist ca 7%. Seega moodustavad vanemad, teatavas mõttes eelmise ja üle-eelmise generatsiooni ehituskvaliteediga elamispinnad meie elamufondist sellise osa, mis loob enamuse pakkumisest,» selgitab Toompark.

Tema hinnangul on vanema ja odavama hinnaga vana elamufond esimene samm, millest noored saavad kodu omamist harjumata hakata. «See aitab noorte jala koduloomise protsessi ukse vahele saada,» leiab ta. «Kas noored (kuid miks mitte lisaks keskealised või vanemad inimesed) tahavad osta kodu paneelelamusse, mis on sünonüüm korterile, mis on vana ja lagunenud ning kus kus on kirju seltskond lärmakaid naabreid? Sellisele küsimusele saab vastata, et ei, nad ehk tõesti ei taha sinna minna,» leiab Toompark. «Siis tuleb aga vastu reaalsus ja nad lähevad ikkagi, sest uut ja ilusat korterit noor osta lihtsalt ei suuda, sest pole head töökohta, mis omakorda tähendab, et pole üle keskmise sissetulekut.»

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles