Arhitekti ja arhitektuuriprofessori Veljo Kaasiku kavandatud, «Venna majaks» kutsutud eramut Meriväljal peetakse siinse postmodernistliku arhitektuuri üheks võtmeteoseks.
Fotod: kultuuripreemiaga pärjatud arhitekt Veljo Kaasiku kultusmaja (4)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Tõukudes Robert Venturi ja teiste lääne (eelkõige USA) «po-mo» arhitektide ideedest, mõtestas ka Kaasik ühena esimestest ENSV-s kriitiliselt ümber modernistliku ruumi pärandit. Oma jõulise skeptitsismi, künismi ja irooniaga tühistas Kaasik universaalse ruumi dogmasid,» iseloomustab seda Arhitektuurimuuseumi kuraator Carl-Dag Lige.
Venna maja on nimetatud brutaalseks, enesesse sulgunuks, salapäraseks, selle arhitektuuri keerukaks ja intellektuaalseks. «Puitarhitektuuri esindajaks saab seda elamut pidada vaid tinglikult, sest puitu on siin kasutatud vaid fassaadikattematerjalina. Enamik konstruktsioonidest on monoliitsest raudbetoonist ja tellistest. Eramu peamised eluruumid paiknevad teisel, abiruumid aga esimesel korrusel. Kelder seejuures puudub. Interjööris on kasutatud palju heledaid pindu, mis loovad tänu suurele elutoaaknale ning kaarjale siserõdule avara, valgusküllase atmosfääri,» iseloomustab ta.
Venna maja on Lige hinnangul üks neid haruldasi valmisehitatud hooneid, milles näib sisalduvat palju erinevaid tähenduskihistusi. «Seal on midagi sellist, mis viipab arhitektuuri kui distsipliini piiride, olemisvõimaluse suunas. See on arhitektuur, millele ei saa anda ühest definitsiooni. Just see keerukus, mis väljendub nii ruumide paiknemises kui hoone välisilmes, eristab Venna maja enamikest postmodernistlikest ehitistest, kus tähelepanu on pööratud vaid teatraalsetele fassaadidele.»