/nginx/o/2012/01/27/930546t1h7bb4.jpg)
/nginx/o/2016/03/14/5160153t1hb4f5.jpg)
Kodust hakati rohkem rääkima 1930ndatel. Arhitektuurimuuseumi püsinäitusel «Elav ruum: sajand Eesti arhitektuuri» saab aimu, missugustes kodudes toona elati.
Missugune oli eesti kodu 1930ndatel?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Näituse kaaskuraatori Carl-Dag Lige sõnul algas meil linnastumine põhiliselt 19. sajandi lõpus. «Linnades hakati rajama suurtööstusi, inimesed tulid talumajapidamistest sinna tööle ja üürimajadesse elama,» selgitab ta. Toonased tööstuslinnakud hõlmasid nii töö- ja eluruume kui ka meelelahutust, et töölisel poleks tarvis midagi kaugelt otsida. «Kujunesid välja odavad ja kohati ka viletsalt ehitatud tööliselamu tüübid,» nendib Lige.
/nginx/o/2016/03/14/5160153t1hb4f5.jpg)
Sealt edasi tulid juba kunagise Tallinna linnapea Voldemar Lenderi järgi nime saanud Lenderi majad, millest kujunesid sajandi alguses Tallinna tüüpilised elamud. Kiiruga püsti pandud, üldjuhul kitsad, pimedad, veevarustuseta – erilist luksust Lenderi majades ei leidunud. Enamjaolt oli tegu üürimajadega, kus paiknesid ühe-kahetoalised korterid, kus ühes korteris võis olla sunnitud koos elama mitu leibkonda.
/nginx/o/2016/03/14/5160205t1h4285.jpg)
Tasapisi kasvas nii inimeste privaatsussoov kui ka suuremate mugavuste ihalus. Lenderi majadele järgnesid kivitrepikojaga Tallinna majad, mille õitseng jääb kahe ilmasõja vahele. «Eenduva kivitrepikojaga kahe-kolmekorrusega puitmaju kerkis eri arhitektide projektide järgi igasse Tallinna eeslinna,» kirjutab ajaloolane Jaak Juske oma blogis. «Suuremal hulgal leidub neid Kalamaja, Pelgulinna, Lilleküla, Torupilli, Kassisaba, Uue Maailma, Kadrioru ja Veerenni asumis.»
«Korterid olid erineva suurusega, mõned kolmetoalised, aga neljatoalised korterid olid pigem erandlikud. Tallinna tüüpi majades elasid üldjuhul keskmise ja väiksema sissetulekuga inimesed,» räägib Lige.
Tallinna luksuskorterid
1920ndatel sai valdavaks traditsionalistlik arhitektuur. «Ruumilahenduselt moodne elukeskkond, mis kasutas fassaadidel ka klassikalisi elemente,» mainib Lige.
Kümnendi lõpus toimunud murrang jõudis ka Eesti elamuehitusse – tulid modernislikud funkmajad, mille parimaks näiteks on toonase Pärnu linnaarhitekti Olev Siinmaa 1933. aastal valminud eramu. Tema projekteeris ka funktsionalistliku villa Tallinna Roosikrantsi tänavale. «Lihtsad, geomeetrilised vormid,» iseloomustab Lige funkstiili. Konstantin Pätsi ajal mindi elamuehituses tagasi konservatiivsema, n-ö esindustraditsionalismi juurde. Muide, pealinna esindustänava Pärnu maantee alguse fassaadiprojektid kinnitas Päts isiklikult.
/nginx/o/2016/03/18/5174245t1h4216.jpg)
Just sinna kerkisid Tallinna kõige luksuslikumad kortermajad. Üheks selliseks on arhitekt Robert Natuse loodud kortermaja Roosikrantsi ja Pärnu maantee nurgal. «Sellistes linnamajades elasid jõukamad elanikud. Korteri suuruseks võis olla 100 m² või rohkemgi – sageli oli omanik ettevõtja, kes seadis korterisse sisse ka oma kontori, kus kliente vastu võttis,» selgitab Lige.
Mugavusi oli kortermajja kõvasti juurde tulnud, nii oli kogu hoonel näiteks ühine küttesüsteem. «Ruumid olid avaramad, lapsed võisid vabalt elada oma toas, suuremates korterites oli vähemalt kaks magamistuba,» räägib Lige. Korteris oli ka suurem vannituba (tsentraalküttega elamutes sai kergelt ka sooja vett) ning eraldi väiksem tualettruum.
Köögi tähetund
«Mõistagi ei puudunud omaette ruumid teenijatele, kes pääsesid kööki tagauksest,» nendib Lige. Köögist hakati samuti rohkem rääkima just möödunud sajandi 30ndatel. Muutuse eestvedajaks sai 1935. aastal Eesti Maanaiste Keskseltsi ja Eesti Naisliidu loodud Kodumajanduskoda, kes hakkas pöörama tähelepanu kodumajanduse, sealhulgas köögi korraldusele.
/nginx/o/2016/02/18/5058779t1hc2ad.jpg)
«Palju räägiti näiteks mööblist, kuna Lutheri vabrik tootis ka köögimööblit. Rõhutati köögi paigutust majas: et seal saaks seinale kappe panna ja välditaks lahtisi riiuleid. Moodsas köögis pidi laud asuma akna all ja asjad olema ratsionaalselt paigutatud – et oleks eraldi koht toidu ettevalmistamiseks, serveerimiseks, ka prügi jaoks,» tutvustab toonast köögimoodi näitusel «Köök. Muutuv ruum, disain ja tarbekunst Eestis» tarbekunsti- ja disainimuuseumi direktor Kai Lobjakas. Ei puudunud ka Tartu alumiiniumivabriku koogivormid, peenemateks pidudeks aga toodi kodudes välja näiteks Langebrauni serviisid ja Lorupi kristall.
Eramuid palju polnud
/nginx/o/2016/03/14/5160159t1h8dfb.jpg)
Kui popp oli eramuehitus? «Eesti Vabariigi ajal oli kindlasti rikkamaid linnainimesi, kes lasid ehitada eramaja või lausa villa, aga see polnud väga populaarne: noor riik alles kogus jõukust,» räägib Lige. «Aktiivne eramute rajamine algas pigem teise maailmasõja järel. Ent muidugi on pika ajalooga eramupiirkondi, näiteks Nõmme Tallinnas või Tähtvere Tartus. Seda võib öelda küll, et eestlane on läbi 20. sajandi väärtustanud oma, unikaalse lahendusega kodu rajamist.»