Valged trühvlid, marmorja sisuga seenemügarikud, mille isa Emidio ja tütar Vanda Angellozzi on Eestisse kaasa võtnud, täidavad restoranisaali tugeva kirbe lõhnaga. See on kirjeldamatu segu bensiinisest välgumihklist, mullast, pähklist, puravikust, muskaadist – tahab harjumist!
Kalliks ja rariteetseks teeb trühvlid ennekõike asjaolu, et kulinaarseks kasutuseks sobivate trühvlite kasvupiirkond on väike, leidmine raske ja säilivusaeg napp. Sõltuvalt aastast, saagist, nõudlusest, sordist, suurusest ja värskusest võib nii mustade kui ka haruldasemate valgete trühvlite kilohind kõvasti kõikuda. «Paarkümmend grammi kaaluva musta trühvli omanikuks võib saada umbes neljakümne euroga,» toob näite Tchaikovsky peakokk Vladislav Djatšuk, kes möödunud aasta lõpus Angellozzide trühvlimajas Itaalias külas käis ja nende seente hingeelu rohkem tundma õppis.
Värsked seened aasta ringi
Angellozzide pere trühvlimaad asuvad Kesk-Itaalias mägede ja mere vahel Roccafluviones ning keskeltläbi ulatub nende seenesaak kolme tonnini aastas. «Trühvlid on meil geenides, see on meie eluviis,» ütleb Emidio, kelle pere kasvatab seeneaardeid juba viiendat põlve. Nende trühvlid kasvavad tammede läheduses, kümne kuni kolmekümne sentimeetri sügavusel mullas. Kohati avaneb seal vaatepilt, mis meenutab istandust, sest pere on tammesid saagi suurendamiseks loodusesse metsikutele juurde istutanud. See muidugi ei tähenda, et iga tamme juures igal aastal trühvleid leidub. «Oi ei! Trühvlid on kõige suhtes pirtsakad ja kunagi ei tea, kas üldse ja millise puu alt seene leiad. Teatud salapära käib trühvlitega alati kaasas,» ütleb Vanda.