Kaunis galerii: armastusega restaureeritud Saaremaa talu lugu (1)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Köstri talumaja on 18. sajandist pärineva talukompleksi ainus säilinud hoone, mida 5. põlve järeltulijad pieteeditundega taastada on püüdnud, lähtudes motost «kõik mida teeme, on järgmiseks sajaks aastaks». Ajakiri Pööning pani Köstri talu loo kirja päikeselise perenaise Pille mälestuseks, kes oma pühendumusega Köstri ajalukku suure jälje jättis.
Köstri talumaja Saaremaal, Orissaare lähistel, on olnud Jaani koguduse köstrite ametikorter. Aastatel 1880–1922 tegutses seal kirikumõisa köstrikool. Talukoha ajalugu ulatub aga vähemalt 18. sajandisse: vastava märke võib leida juba 1785. aasta kaardilt.
Lisaks elamule kuulus taluüksusesse veel rida kõrvalhooneid: rehielamu, laut, kelder, aidad. Elati, nagu ikka – mitu põlvkonda koos, muidu majalised veel lisaks. Eluasemena kasutati lisaks köstrimajale ka rehielamut.
Köstri ametikorter asus tänaseni säilinud poolkelpkatusega paekivimajas, mille südameks olev massiivne mantelkorsten maja justkui kaheks jagas: ühele poole jäi väike kööginurgake oma pere tarvis, teisele suurem leivaahjuga köögiruum, kus koolirahvale süüa tehti. Koolitunnid toimusid maja lääneküljele ehitatud puidust hooneosas.
Tänase pererahva juured Köstril ulatuvad eelisa Jaak Pukkini (sünd 1853), kes seal köstriametit pidas. Tema abikaasa Juula, Munalaskme mõisa aidamehe ja koka tütar, oli töötanud neiupõlves mõisa virtinana. Peen taust ja saksad kombed aitasid kaasa sellele, et köstriperet külaelanike seas parajateks untsantsakateks peeti: näiteks söödi neil kodus angerjat ja piimasuppi, mis oli muidu saarlastele tundmatu toit. Köstri amet käis Pukkide peres põlvest põlve. Viimane Pukkidest köster oli Jaani koguduses Jaagu ja Juula pojapoeg Osvald, kelle tütre, Armilde mälestusi elust Köstril vanasti, on tänasedki noored kuulanud.
Koolitegevus Köstril lõppes 1922. aastal, kui kümnekonna kilomeetri kaugusel asuvas Taaliku mõisahoones algkool avati. Senine köster, Osvald Pukk, läks pensionile ja ametikorter anti üle tema mantlipärijale. Pukkide perekond pidi talust lahkuma. Elu tahtis aga elamist ning nii proovis perekond kõrvalkülas, Haapsul, end veski pidamisega elatada. Paraku ei osutunud see tulusaks äriks ning koht läks pankrotti. Osvaldi ehitatud veski seisab omal kohal aga tänaseni ning paistab silma kui kõige väiksem hollandi tüüpi tuulik Eestis.
1933. aastal kinnistati Köstri Maaseaduse (1919) tulemusel talukohana. Talu jagati pooleks, nii et osa selle majandushooneist jäi nüüd kõrvalasuva asunikutalu valdusse. Paar aastat hiljem ostis Osvald Pukk Köstri talu endale päriseks. Selleks ajaks olid köstrielamu puidust juurdeehitis ning talu rehemaja lagunenud, ka teiste kõrvalhoonete seisund oli kehv. Elu kolis köstrimaja idapoolsesse ossa ning lääneküljes asunud suur köögiruum jäi kasutuseta. Nõukogude ajal peeti tühjana seisvas majaosas kanu ja elumaja seisukord halvenes veelgi: lindude sõnnik kui puitmaterjalile laastavalt mõjuv keskkond kahjustas ulatuslikult hoone puitkonstruktsioone.
1960.-test alates kasutati Köstri talu vaid suvekoduna. Pikalt kasutamata küttekolded amortiseerusid, paksud kiviseinad ning laesoojustuseks olnud savisegune kruusaräbu soodustasid hoones liigniiskuse tekkimist, puitkonstruktsioonid olid ulatuslike putukkahjustustega. Vana köstrimaja jaks oli raugemas.
Päikeselise perenaise käe all
2006. aastal võttis hakkaja perenaine Pille Turovski asja käsile ning otsustas Köstri talu ainsa säilinud hoone taas elule aidata. Maja kooriti praktiliselt müürideni paljaks – eemaldades prahi ja kahjustunud konstruktsioonid ning õppides samas tundma, mis ja kus on hoones ajalooliselt olnud, viidi läbi põhjalik uuenduskuur. Ulatuslike kahjustuste tõttu oli nii kapitaalne ehitustöö vältimatu, ent kõik kõlblikud konstruktsioonid säilitati ning väärtuslikud detailid pandi hoolega kõrvale, et neid hiljem uuesti kasutada. «Otsustasime, et restaureerime seda maja kui mälestist - kõik mida teeme, peab kestma järgmised sada aastat,» rääkis Pille. Teisiti oleks nii pikalt sama pere käes olnud talu puhul ka patt mõelda.
Nii võib tänasest köstrielamust leida sepishingedega 18. sajandist pärinevaid tahveluksi, kõrvuti on jäetud läbi mitme sugupõlve tekkinud ja jäänud detailid ja tarindid, esikupõrandat katavad vanad massiivsed paeplaadid, küttekolded on küll uued, ent näiteks kambreid soojendava ahju uks võetud eelkäijalt.
Avastamisrõõmu jagub Köstril ringi vaadates küllaga. Restaureerimisel on lähtutud kuldsest põhitõest – teha nii palju kui vajalik ja nii vähe kui võimalik. Hoone idaosasse jäeti, nagu ennegi, kambrid koos kööginurgaga, lääneosas on avatud ruum, kuhu tulevased põlved endale meelepärase lahenduse võivad teha. Aukartust äratav restaureeritud mantelkorsten on vaadeldav pööningult, kuhu on tekitatud mõnus oleskelu-nurgake.
Kuigi köstrimaja kasutatakse endiselt suvekoduna, on suur restaureerimisprojekt toonud siia elu tagasi. Lisaks oma perele armastavad siin käia ka sõbrad-tuttavad. Nii veetis Köstril möödunud suvel jaanipäeva üle kahekümne inimese, nende seas mitu järgmist põlvkonda. Elu on siin järjepidev ning loodetavasti jätkub põlvest põlve pärandunud talu koosolemine sama perega veel kaua.
Köstril tehtud restaureerimistööd
Maja tervis algab katusest. Eemaldati vana eterniitkatus ja katusekonstruktsiooni kahjustunud osad, kõik vähegi kõlbulik säilitati, osaliselt pehkinud talad plommiti. Uueks katusekattematerjaliks sai algse eeskujul roog.
Restaureeriti mantelkorsten ja korstnapiip: lubimördiga taastati servakarniisid ja täideti vuugid, piibu siseosa valati. Ajaloolise korstnakonstruktsiooni kuumakoormusest vabastamiseks avati lõõride avad korstnaseintes meetriste juppidena ning korstnasse sisestati metalltorud.
Osa kambrite lagesid õnnestus säilitada, uute ehitamisel kasutati ära eemaldatud lagede kõlbulik laudis. Vanad laelauad puhastati ja õlitati, uued kaeti piimja läbipaistva Pinotexiga.
Nõukogudeaegsed aknad asendati uute kititud klaasidega puitakendega. Malli võeti seejuures pööningult leitud vanadest aknaraamidest, uued aknad värviti (samuti vanade eeskujul) ookerkollaseks, lengi välisküljed tumeroheliseks. Kasutati ajaloolise välimusega nurgikuid ja suluseid. Aknapõsed ja välisservad silendati lubimördi ja -krohviga.
Maja siseuksed puhastati värvist, säilitati kõik hinged ja sulused. Kalasabamustriga välisuks restaureeriti – vahetati välja mädanenud lauad ja ukselengid.
Kambrite kiviseinu kattis algselt tapetseeritud laudis. Restaureerimistööde käigus laudis säilitati ning kaeti uuesti tapeediga Ülejäänud seinad krohviti lubikrohviga ja värviti lubivärviga.
Maja põrandad otsustati ulatuslike niiskuskahjustuste tõttu uued teha. Põrandate alune täideti kergkruusaga, laagide alla paigaldati niiskusisolatsioon. Uued põrandad tehti ajalooliste konstruktsioonide järgi. Eluruumides kasutati 20 cm, pööningul 15 cm laiuseid põrandalaudu. Põrandad õlitati. Pööningu põranda alla paigutati villsoojustus. Kõik paekiviplaatidest kivipõrandad säilitati.
Kommunikatsioonid (veetorud, kanalisatsioonitrass ja elektrikaabel) viidi põrandate alla. Elektrijuhtmed paigaldati paemüüri vuukidesse, hiljem kaeti need vuugitäitega.
Maja idakülge ehitati uued küttekolded: kööki vanadest tellistest pliit soemüüriga (asub vastu kambreid ja soojendab ka neid), tubade vahele glasuurimata vanadest ahjupottidest ahi – viimase juures on kasutatud kolme vana ahju detaile ning oma majast alles jäänud ahjuust ning suitsuluuki.
Eesti ajakiri Pööning räägib ajalooga majadest ja aedadest, disainiklassikast, antiigist, traditsioonilisest käsitööst, toiduajaloost ning jagab restaureerimisnõuandeid.