«Mõisaküla oli 20. sajandi algul üks Eesti üks kõige kiiremini arenevaid aleveid,» kirjutab siinsete alevite eluolu vaadelnud Heiki Pärdi ajakirjas Pööning.
Eesti alevite pärleid: kaunis Mõisaküla
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Keskajal oli Eestis 14 alevit, ent kõik need valdavalt puust ehitatud asulad hävisid Liivi sõjas (1558–1583). Uuesti hakkas Eestis aleveid tekkima 19.-20. sajandi vahetusel, turumajanduse ja tööstuse kiire arengu käigus. Osa tekkis kihelkonnakirikute ümber, kus olid soodsad tingimused käsitöö ja kaubanduse arenguks. Need olid vanad keskused, mille lähinaabruses polnud ühtki linna (näiteks Ambla, Järva-Jaani, Lihula, Märjamaa, Nuustaku (Otepää), Suure-Jaani, Väike-Maarja, Vändra). Teiseks väga oluliseks teguriks alevite kujunemisel oli raudtee areng. Nii tekkisid näiteks Mõisaküla, Nõmme, Tapa, Jõgeva ja Tamsalu.
Kui jätta kõrvale mõõdud, on sisuldasa alevit võrdlemisi keeruline eristada linnast. Pigem läheb piir hoopis külade ja alevite vahelt – selle alusel, kui suur on põllumajanduse osakaal ühes või teises kohas. Alevites kõikus see peaaegu olematust osast Küttejõus (0,2%) kuni kolmandikuni Tõrvas (33,2 %), ent külades oli see ligi 90%.
/nginx/o/2016/04/03/5224829t1hbc39.jpg)
20. sajandi algul oli Eesti üks kõige kiiremini arenevaid aleveid Mõisaküla, mida toitis raudtee. Siit läks läbi Pärnu-Ruhja-Valga kitsrööpaline tee (1896), millele kohe järgmisel aastal lisandus Mõisaküla-Viljandi haru. Tänu sellele ja asjaolule, et alev asus linakasvatusega jõukaks saanud Mulgimaa südames, ehitati Mõisakülla 1909 ka linavabrik. Mõisakülas elas juba 1908 umbes 1200 inimest, 1922. aastal 1909 ning vahetult enne II maailmasõda 2556 inimest. 1938. aastal linnaõigused saanud Mõisakülas oli 2015. aasta alguseks elanikke järele jäänud ainult 789.
Enne I maailmasõda kerkis Mõisaküla peatänavate äärde hulk silmapaistvaid hooneid. Kahjuks hävis II maailmasõja päevil Mõisakülas 60% elumaju ning 75% tööstushooneid. Kesktänaval asus alevi suurim ja ainus kolmekordne Mõisaküla Ühispanga juugendlik maja. Selle fassaad oli väga sarnane G. Hellati projekteeritud Valga Säde seltsimaja omaga (1911).
/nginx/o/2016/04/03/5224853t1hb070.jpg)
Veelgi stiilsem oli 1912 ehitatud kaupmees Karl Kalzenau juugendlik maja, kus hiljem oli Pääsukese kauplus ja jaoskonnaarsti kabinet. See sarnanes samuti G. Hellati projekti järgi Valka ehitet äri- ja elumajaga Vabaduse tänaval 5 (praegu kohtu- ja elumaja), ent veel rohkem pangamajaga Aia tn 16. Ainulaadseks tegi selle maja keskelt kolmnurgana eenduv peafassaad.
Selle vastas üle tänava Posti ja Kesk tänava nurgal asus nurgatornikesega kolmekordne puumaja, mille katusel oli piltnik R. E. Jakobson klaasist fotoateljee. Maja kutsuti omaniku järgi Karu majaks, seal asus Jakobsonil lisaks päevapildiärile ka raamatupood, maja hävis tulekahjus 1914.
/nginx/o/2016/04/03/5225003t1h93ef.jpg)
Eesti aja algul ehitati Mõisakülla hulk väikesi ja suuremaid elumaju – kõik selleks ajaks juba vanamoodsas historitsistlikus laadis. Ent samal ajal püstitati ka modernistlik tuletõrjedepoo ja soliidne elektrialajaam ning ka paar nurgatorniga elu-ärihoonet. 1934 ehitati alevisse arhitekt Alar Kotli projekti järgi moodne ekspressionalistlikus stiilis puukirik. See põles maha 1983, kuid taastati 2009. aastaks uuesti.
/nginx/o/2016/04/03/5224995t1h7c38.jpg)
1930. aastail ehitati Mõisakülla ka üks funktsionalistlik hoone – kahekordne elumaja (Aia 6), kus hiljem asus sidekontor.
Ajakiri Pööning on Eesti ajakiri, mis räägib ajalooga majadest ja aedadest, disainiklassikast, antiigist, traditsioonilisest käsitööst, toidu ajaloost ning jagab restaureerimisnõuandeid.