Vanast maamajast saab toreda suvila vaid visa hing

Margoti tilluke majake pole saanud veel kaubanduslikku välimust, kuid tubades on piisavalt soe ja hubane. Foto: Mihkel Maripuu

​Vana maamaja või suvilat ostes tasub hoolega mõelda, kas kutsuda kohale kopamees, kes kõik uppi lükkab, ja asuda seejärel uut hoonet ehitama, või varuda aega ja kannatlikku meelt ning proovida osmikust hubane tare ehitada. Loodetust kallimaks läheb ettevõtmine niikuinii.

Kui teil on osavad käed ja kuhjaga teotahet, kohtute ilmselt mädanenud puidu, hallituse, pikkade roostes naelte, eterniidi, jõleda klaasvilla, ruberoidi ja konstruktsioonidega, mille loodiajamisele pole aega raisatud. Vana tapeedi ja kümnete värvikihtide alt koorub välja nii mõndagi, mis ehitamise isu mõneks ajaks ära võtab. Lammutustöödeks tasub koguda pisut raha ja värvata kohalikud külamehed, kellest veel asja, ning lasta neil kõige jõletum töö ära teha.

Hommikul oli toas viis soojakraadi

Margot asus koos kaasaga Muugale 2009., masuaastal, kokkuhoiu eesmärgil otsustati linnatolm jalgadelt pühkida ja vanas räämas suvilast kodu ehitada. Suvila, teadagi, suvel tore – aga edasi? «Esimesed mõtted olid lennukad: uus katus, terrass jne,» meenutab Margot.