Korterituru müügipakkumistest moodustavad ühe osa «mägedel» asuvad vanemate elamute korterid, milles on tehtud kas luksuslik või sellele pretendeeriv remont. «Korteri müügi korral võib selline remont olla justkui kahe teraga mõõk,» hoiatab oma arvamusloos Uus Maa Kinnisvarabüroo analüütik Risto Vähi.
Arvamus: paneelikast ei looda keegi luksust leida (1)
Niisuguse karmivõitu hinnangu tingib tema sõnul asjaolu, et müügi korral on omanikul igati asjakohane soov saada tagasi ka vähemalt osa rahast, mis on sellise kalli remondi alla pandud. «See tähendab, et korter on tavapärasest sama piirkonna renoveeritud korterist oluliselt kallim, võisteldes pakkumishinnalt korteriga uues majas,» nendib Vähi.
Kuigi teemakohaseid kortereid on ka müüdud, ei saa selle õnnega enamik pakkujaid siiski arvestada. «Esiteks, nagu juba öeldud, võistleb säärane korter oma hinnalt uue elamispinnaga, kuid ostuhuvilisel tekib küsimus, milleks osta näiliselt uhkem korter vanemasse paneelmajja, mille kommunaalkulud on tihti remondifondi ja laenude tõttu kõrged, kui sama raha eest saab täiesti uute kommunikatsioonide ja moodsama planeeringuga korteri,» selgitab Vähi.
Vähi hinnangul on magalarajoonid oma kindla hinna- ja kvaliteeditasemega, kus pole kunagi olnud luksuskortereid ning ostjaskond seda ei eeldagi. «Neisse linnaosadesse minnakse otsima taskukohasemat elamispinda, mis kas vajab remonti või on juba lihtsalt, kuid kvaliteetselt renoveeritud,» leiab Vähi.
Tema sõnul peab paneelikasse oma disain- või luksuskodu rajaja arvestama, et ei pruugi leida ostjat, kes selle kõige eest on hiljem nõus täit raha välja käima. «Endised magalad on osa meie elamufondist, neid tehakse korda ning pole mõtetki rääkida nende lammutamisest või getostumisest, kuid siiski tasub meeles pidada, et neisse majadesse ostjail on ehk teised rahalised võimalused, eelistused ning luksuskorterite otsijad nõukogudeaegseid paneelmaju tõenäoliselt ei vaatagi.»