Babulja reklaamib end kui vene hingega pliinikohvikut ja liharestorani. Sellele vihjab igal sammul ka interjöör ning kas või ettekandjaneiude põlled, mis on stiliseeritud kuulsate pavloposadski rätikute järgi. Esimesel korrusel asuvas kohvikus saavad külastajad keha kinnitada pliinide ja pirukatega. Teisel korrusel on aga suur ja ruumikas restorani söögisaal, kus tekitavad hubase tunde küünlad, seinal rippuvad pildid ja vanad fotod ühes laualampide tuhmi valgusega. Muusikavalik pole ehk kõige õnnestunum: läbisegi kõlavad klassika, laulud nõukogude filmidest ja prantsuse šansoonid.
Võtame ette restorani. Teenindus on suurepärane ning ettekandjaneiud tunnevad oma tööd hästi, on viisakad ja abivalmid, tekitades nii tunde, et teid on «vanaema juurde» juba kaua oodatud kui kõige kallimat külalist.