Lilleniit koduaeda: väärt nippe, kuidas seda rajada

Õitsvad taimed niidul. Foto: HENN SOODLA/PRNPM/EMF

Kui kodu ümber on suurem krunt, kaalub mõnigi aiahuviline muru asemel hoopis loodusliku lilleniidu rajamist. Evely Karvak annab oma Aiaidee blogis mõned väärt nõuanded selle tegemiseks.

Lilleniidu seemnesegudes on koos looduslikud lilled ja niidukõrrelised. Kõrreliste valikul on sobivamad – puhmikuline punane aruhein, harilik kastehein, lamba aruhein, keskmine värihein. Niidetavate murude sees olevad aasnurmikas ja karjamaa raihein on lillede jaoks liiga tugevad naabrid. Looduslike lillede valik oleneb kasvukoha mulla omadustest ja valgustingimustest. Looduslikud lilleniidud kasvavad paremini kehvemas ja toitainetevaesemas mullas.

Lilleniidu rajamiseks on kolm erinevat võimalust.

1. Rajamine ettevalmistatud mullapinnale (võimalikult umbrohuvaba just mitmeaastastest umbrohtudest, küntud, kobestatud) Seemnesegu tehakse kasvukohale ja mullastiku tüübile sobivatest lillede ja kõrreliste seemnetest. Seemned külvatakse mullapinnale ja rullitakse kergelt kinni.

2. Olemasoleval hõredal murukamaral kooritakse laiguti pinnas ja kobestatakse, rohitakse umbrohi. Külvatakse seemnesegu ettevalmistatud laikudesse, kust siis aja jooksul levib see kogu alale. Külvilaigud võiksid olla umbes 1 m2 suurused, nende arv oleneb olemasoleva murupinna lopsakusest, liigilisest koosseisust ja niidutaimede valikust. Hea oleks kui murukõrrelist ei kasvaks niidulaikudel, siis saavad niidutaimed paremini areneda. Niidutaimed kasvavad suhteliselt aeglaselt , seepärast on parem teha mitu väiksemat laiku, kui üks suur. Võimalus on ka niidutaimi istutada laikudesse.

3. Peale jaanipäeva niidetakse looduslikku niitu ja viiakse niidus ettevalmistatud mullale ning jäetakse kevadeni seisma- seemned ise varisevad. Hein jääb külvi varjama ja kaitsma.

Rikkalikult õitsva niidu jaoks sobib veidi lahjem muld. Rammusal ja väetatud aia ja põllupinnal kipuvad võimust võtma tugevakasvulised umbrohud ja kõrrelised. Rammusamat mulda võib segada liivaga. Seemneid võib koguda ise loodusest sarnase pinnasega kasvukohast või valida poes pakutavate valiku vahel. Valmis seemnesegudega ei saa alati parimat tulemust. Hea on eemaldada kõik suuremad ja tülikamad umbrohud. Parim külviaeg on augustist septembrini, mil maapinnas leidub piisavalt niiskust. Ka on see looduslike niidutaimede jaoks kõige sobivam aeg. Looduses valmivad ja varisevad enamiku niidutaimede seemned augustis-septembris. Püsikutest niidulilled arenevad esimesel aastal väga aeglaselt.

Aasta pärast külvamist tuleks ala niita, kui taimed on 10–15 cm kõrged ja nii 3-4 korda suve jooksul. Niita ei tohiks madalamalt, kui 5 cm. Seemnetel lasta variseda, niidus riisuda ja ära viia.

Järgnevatel aastatel, hilissuvel juuli lõpus – augustis, kui suurem õitsemine on möödas, niita vikatiga kogu niit maha. Niidetud hein jäetakse paariks kolmeks päevaks maha jätta, et seemned saaksid variseda. Hiljem hein riisuda ja ära viia. Sobiv niitekõrgus on 5- 0 cm. Sagedasem niitmine soodustab heintaimede ja võilille levikut. Lilleniit on väga muutlik ja ettearvamatu, niitmise ajast sõltub palju, milliste üheaastaste taimede seemned on valmis ning kui palju neid järgmisel aastal tärkab. Niitmisajaga ja taimede väljarohimisega saab ka reguleerida taimede liigilist koosseisu.

Sooja sügise korral võib niita teist korda veel hiljem sügisel. Esimestel suvedel, kui niit on alles noor tuleks silm peal hoida mitmeaastastel umbrohtudel ning pikema põua korral ka kasta. Väetada ei ole vaja, sest see soodustab umbrohtude ning heintaimede kasvu. Sügisel võib teha vajadusel lisakülve, istutada juurde üksikuid taimi. Kevadel võib niidu üle riisuda, et eemaldada sügisest kulu ja kõdunemata puulehti. Varakevadisteks õitsejateks võib alale istutada sibullilli.

Lilleniidu rajamisel peab olema sihikindlust ja kannatust. Esimestel aastatel võib tunduda, et kõik pole päris nii nagu ette kujutatud. Lilleniidu parim kooslus kujuneb 4-6 aasta jooksul. Niidukooslus ei püsi kunagi ühesugusena vaid muutub aastate jooksul pidevalt. Ka looduslikul niidul, olenevalt ilmastikust, õitsevad ühel aastal ühed, teisel aastal teised liigid.

Foto: HENN SOODLA/PRNPM/EMF

Esimestel aastatel mitmeaastased niidutaimed ei õitse, segudes võib kasutada üheaastaseid ja mitmeaastaseid liike.

Kuivemale mullale sobivaid liike – harilik raudrohi, kollane ja valge karikakar, härjasilm, madarad, ümaralehine kellukas, harilik ja suureõieline kellukas, kerakellukas, nurmnelk, harilik karutubakas, nõiahammas, nõmm-liivatee, keskmine või süstlehine teeleht, kassikäpp, karvane hunditubakas, kibe tulikas, mets- ja aas kurereha, harilik köömen, arujumikas, äiatar, hiirhernes, nõiahammas, rukkilill, külmamailane, põldmagun, siberi magun, kukemagun, longus põisrohi, harilik kukehari,

Niiskemale mullale sobivaid liike – harilik maajalg, roomav metsvits, hanijalg, kirikakar, harilik kibetulikas, harilik käbihein, valge ristik, humallutsern, seohakas, kerakellukas, kurekellukas.