Päevatoimetaja:
Kristina Kostap

Metalltünni meenutavast espressomasinast tänapäevase nutimasinani

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Toimetaja: Naine
Copy
Artikli foto
Foto: Kohvikultuur.ee

Kohv on maailma kõige populaarsem jook, mida tarbitakse kokku üle 500 miljardi tassi aastas. Tõelisele kohvijoomisele andis hoo sisse 20. sajandi alguses leiutatud espressomasin, mille esmaseks eesmärgiks oli kiirendada kohvivalmistamise protsessi, tõstmaks tööstustööliste produktiivsust.

Aastasadu valmistati kohvi potis või pannil, kuhu asetati röstitud kohvioad või jahvatatud kohvipuru, mille peale kallati tuline vesi. Väidetavalt olid paar esimest tassi küllaltki maitsvad, kuid mida tass edasi, seda kehvemaks kohvijoogi maitse muutus. Kuna tegemist oli aeganõudva valmistusprotsessiga, siis muutus selline kohvi valmistusviis inimestele tüütuks.

Esimese tõelise kohvimasina moodi kohvikannu leiutas 1865. aastal ameerika leiutaja James H. Mason. Tegemist oli perkolaatoriga ehk mulksukannuga, mis eestlastele on tuttav peamiselt Nõukogude Liidu ajast, mil roostevabast terasest kann pandi kööki mulksuma iga külalise saabudes. Kuigi mulksukannuga oli kohvi valmistamine märkimisväärselt kiirem ning mugavam, valmistades korraga 4-10 tassi kohvi, ei rahuldanud see siiski tööstusrevolutsiooni tööandjaid. Tekkis küsimus – kuidas muuta kohvi valmistamine kiiremaks, et töölised saaksid pidada välk-kohvipause tõstmaks tootmise produktiivusust, sest tööandjad teadsid, et pärast kohvipausi on töötegemine märksa efektiivsem.

Espressomasin kui metallist tünn

Lahenduse tõi 1901. aastal itaallasest leiutaja Luigi Bezzera, kes andis sisse patenditaotluse esimesele espressomasinale. Tegemist oli maailma esimese ühetassi espressomasinaga, mis võimaldas valmistada maitsva kohvijoogi vaid poole minutiga. Uus espressomasin meenutas peaasjalikult metallist tünni, mis oli poolenisti veega täidetud. Elaval tulel vett soojendades tekkis kohvimasina ülaosasse aur, mille rõhk temperatuuri tõustes üha kasvas. Õige kuumuse ning paraja auru saavutamisel tuli masina alaosasse asetada niiöelda kohvikäpp jahvatatud kohviga ning seejärel keerata ventiili.  Ventiili keeramisel surus rõhk kuuma vee kohvipurust läbi ning maitsev espresso oligi valmis.

Bezzera masina leiutamisele järgnes 40 aastat ränka tööd espressomasina kallal, mil üritati välja töötada espresso valmista

Tagasi üles