Pille Petersoo: nädalavahetusel tasub end premeerida millegi maitsva ja erilisega

Pille Petersoo «Nami-Nami kokaraamat» Foto: Kirjastus Varrak

Toidublogija Pille Petersoo möödunud aasta lõpus ilmunud «Nami-Nami kokaraamatu» alapealkiri «Nami-Nami kutsub külla» viitab, et Pille perele meeldib väga sõpru võõrustada. Külalised annavad tema sõnul põhjuse lauda põnevamalt katta - pisiasjad muudavad maitsva toidu veelgi nauditavamaks.

Kui toidukohad ei kannata kvaliteedi või õhkkonna pärast kriitikat või on hinnad liiga kõrged, tuleb üle vaadata enda oskused ja pakkuda nauditavat toiduelamust kogu perele kodus, abiks ehk kokaraamat ja mõned lihtsad nipid.

Pille Petersoo, keda õige pea ootab ees pere suurenemine, jagas naine.postimees.ee-le nõuandeid, kuidas argine toidukord ahvatlevamaks ja nädalalõpp pidulikumaks muuta.

Kuidas vähemalt kord nädalas ühine söömaaeg perega eriliseks muuta? Mis selle eriliseks võiksid teha: toidukaunistused, näiteks apelsiniviilud, nõud, lauaaksessuaarid?

Talvisel ajal teevad laua alati kenamaks ja võluvamaks küünlad - neid kasutame kodus päris palju. Loomulikult ka kenasti kaetud laud. Kui nädala sees kipub hommikuste ajalehtede virn lauanurgale kuhjuma, siis nädalavahetusel on tihti laual ka laudlina ja veidi kenam serviis. Värske puuviljavaagen (praegusel ajal siis peamiselt õunad-pirnid-tsitruselised-granaatõunad) teevad laua atraktiivsemaks. Värskelt mõjuvad lilled ka muidugi.

Igasuguse toidu - ka lihtsa argise hautise - teeb kaunimaks ja isuäratavamaks värske maitseroheline, olgu selleks kas või hakitud petersell või murulauguvarreke. Sooja toidu kõrvale ma külmi kurgi-tomati-apelsiniviile enamasti ei paku, aga neid võib alati eraldi taldrikuga lauale panna. Lastele meeldivad need kindlasti ja teisedki soovijad võivad siis alati midagi värsket kõrvale võtta.

Millisel kujul kasutad maitserohelist talvisel ajal, kas see sõltub poevalikust?

Värskeid ürte praegu saab kahjuks tõesti vaid poest, kui just endal aknalaual ei kasva. Kevadel-suvel-sügisel on ürdid loomulikult oma aiast pärit.

Kuivõrd Sina pead selliseid näiliselt pisiasju oluliseks toidu nautimisel? Palju selle jaoks üldse aega jääb?

Tegelikult on sellised pisiasjad väga olulised. Argiõhtutel jätkub selliste asjade jaoks muidugi vähem tähelepanu, seda enam proovime luua kena ja erilise õhkkonna nädalavahetusel. Meile meeldib väga sõpru võõrustada ja siis on alati põhjust veidi põnevam laud katta, seda nii toidu kui ka lauakaunistuste osas.

Kui nädala sees püütakse tihtipeale kõht kiirelt täis saada, vahel ka eelmise päeva toitu soojendades, siis millised võiksid olla need pidulikumad road, mida nädalavahetusel ette võtta?

Nädalavahetustel võiks tõesti pakkuda midagi, mis on tavapärasest erilisem, siis ei teki kartulit-kastet või argiõhtu kiireid pastaroogi süües tüdimust. Paljud põnevad liharoad, olgu selleks siis näiteks raamatus olevad Burgundia veiselihahautis või soodsa hinnaga veisesabatoidud, vajavad valmistamiseks mitut tundi ja argiõhtutel seda aega lihtsalt pole. Siis tasubki end nädalavahetusel premeerida millegi maitsva ja erilisega.

Ka magustoitudega on nädalalõppudel rohkem aega mängida. Kui väljas söömas käia, mõnda toredat kokaajakirja või uut raamatut lapates midagi põnevat silma jääb, siis tasub see retsept või idee alati kõrva taha panna ja mõned nädalavahetusel ette võtta.

Mõnegi piruka puhul oled raamatus soovitanud valmistaina kasutamist, mis teeb perenaisel elu ilmselgelt mugavamaks. Kuidas sellega on, kas poetainas sobib või peaks püüdma ikka ise teha?

Valmis poetainaid ei tasu karta. Kui muretaina valmistamine on köögikombaini olemasolul minutite küsimus ja pärmitainastki on tegelikult väga lihtne valmistada, siis lehttainaga jändamine on juba hoopis teine teema. Nii ostan ma pärmi-lehttainast ja tavalist lehttainast alati poest ning hoian külmikus paki varuks. (Kahjuks ei ole me poelettidel veel saada võiga lehttainast - seda ostaksid kindlasti väga paljud inimesed!). Sel juhul on isegi ootamatutele külalistele alati võimalik midagi põnevat ja ahjusooja valmistada.

Toidu pildistamine pidavat ka oskus omaette olema. Mis kokaraamatuid puudutab, siis mõned kodukokkajad vahel kurdavad, et pildid on liigagi ilusad, nii et kardetakse «läbikukkumist». Kuidas on Nami-Nami toidupiltidega?

Toidu kenasti pildile sättimine on omaette kunst. Nami-Namis oleme proovinud üsna realistlikke pilte toitudest teha - kõik toidud on meile endile söömiseks mõeldud ja seega ei ole mõeldav, et mõnda suppi tund aega fotogeeniliseks timmime. Loodetavasti tähendab see ka seda, et kasutajatel ei teki pettumust, et nende valmistatud toit ja fotol olev roog väga erinevad teineteisest on!

Kas väikese lapse emana oled toitude puhul midagi teisiti jälgima?

Me oleme algusest peale harjutanud oma tütart samade toitudega, mida ise sööme. See tähendab, et eraldi toite temale ei valmista, alati sööb kogu pere koos. Loomulikult tähendab see seda, et oleme ehk enda menüüd veidi lihtsustanud ja mahendanud, et ka tütar osa saaks, ent see on põhjustatud ka lastega pere ajanappusest.

Makaronid hakkliha ja rohke juustuga varem me toidulaual ei figureerinud, nüüd aga aeg-ajalt küll. Vürtsikaid toite ja muud «eksootikat» pole me lapsele kunagi keelanud ja laps on väga avatud uutele maitsetele. Meelde on jäänud mullune augustiõhtu, kui tütar üllatas meid, kui testisime Nami-Nami kokaraamatusse minevaid rannakarbiretsepte. Tütar sõi aplalt ära 35 rannakarpi (ja seda kolme erineva leemega). Oleks rohkemgi söönud, aga meil hakkas tema silmanähtavalt kasvava kõhu pärast juba mure ja rohkem ei lubanud lihtsalt :)