/nginx/o/2016/06/07/5483385t1hce8b.jpg)
Äsja väikese aiaga ümbritsetud kodu ostnud noor Tartu pere oli üsna nõutu, kui koduaias tundus maa ühe koha peal jala all justkui vetruvat. «Mõtlesin, et jumal teab, mis seal all võib olla - mõni ammusest ajast jäänud kaev või kelder, äkki on lausa eluohtlik,» rääkis hirmunud perenaine.
Peremees lõi siis labida maasse ning kaevas kõnealuse koha osaliselt lahti: selgus, et ammumöödunud aegadel oli keegi kaevanud ilmselt suitsuahju tarvis üsnagi sügava maa-aluse šahti, kuhu paigutatud plekk-kast ja torud olid osaliselt läbi roostetanud, mädanenud ja katki, augus leidus ehitusprahti ja teravaid kive.
«Ei taha mõeldagi, mis oleks juhtunud, kui aias olijad, olgu siis aiatöid tegevad täiskasvanud või mänguhoos lapsed oleks sinna auku teravate kivide või roostetanud torude otsa kukkunud,» rääkis perenaine. Aia kordategemiseks kulunud summa oli suur, kuid vähemalt on nüüd kindlus olemas, et koduaias toimetamine on ohutu. «Muidugi oleks võinud eelmine omanik sellisest konstruktsioonist teada anda, kuid võimalik, et see oli tehtud 30-40 aastat tagasi, kui krundil asus hoopis teine maja. Me ise ei tulnud ka selle pealegi, et maapõue uurida,» vahendas naine.
Georadarist abi
«Kui kinnistu kohta pole teada, kus täpselt asuvad maa-alused ehitised või kommunikatsioonid, siis tuleks kinnisvaraomanikul esmalt kaardistada kogu olemasolev dokumentatsioon, ühtlasi määratledes kinnistu ja sinna juurde kuuluva tehniline seisukord. Kui vastav dokumentatsioon puudub, siis tuleb see kinnisvara tehnilise hindamise raportis ka kirja panna ning sellest tulenevalt planeerida võimalikud edasised tegevused,» soovitab ESTEA konsultant Veiko Välja.
Kui on vaja näha nii-öelda maa all toimuvat, ilma kogu maapinda üles kaevamata, siis soovitab Välja kasutada georadarit. « Kui esmase tehnilise hindamise järgselt on kahtlus, et kinnistul võib olla selle kasutajatele ohtlikke ja silmaga nähtamatuid lõkse, siis võiks seda probleemi käsitleda kinnistu varjatud puudusena ja sellisel juhul vajaks edasine juba täiendavaid uuringuid, antud juhul siis näiteks georadariga,» soovitab ta. «Seega tasuks alati kinnisvara ostmisel nõuetekohaselt fikseerida selle antud hetke tehniline seisukord, kui kinnistu vahetas näiteks omanikku ja endine omanik ei hallanud oma vara vajaliku hoolsusega. Sealt edasi, kes mille eest vastutab, juhul kui midagi tulevikus juhtuma peaks, on küsimus juba juristidele,» selgitab ta.
Alles hiljuti kirjutasime Postimees Kodu veergudel Inglismaal elavast Susanna Breest, kellele koduaias ebatasasuse kobestamine võinuks fataalselt lõppeda - aiatööriistaga muru sudinud naise silme ees varises maa sisse, paljastades ligi nelja meetri sügavuse iidse kaevu, mille peale kasvanud murukamaral oli pere aastakümneid kõndinud. Kuid maapõues leiduvad surmalõksud on Eestis ka inimelu nõudnud: viis aastat tagasi kukkus Pärnu jõe ääres jalutanud neiu 1970ndatel tuletõrje veevõtukohaks rajatud märgistamata kaevu ning tema elu ei õnnestunud päästa.
Omanik vastutab
«Tehnovõrkude kaevusid, vanu veevõtukaevusid, maa-aluseid keldreid, mahuteid ja muid selliseid rajatisi on üle Eesti väga palju, kuid paraku puudub reaalne ülevaade nende asukohtadest ja seisukorrast,» tõdes Tehnilise Järelevalve Ameti pressiesindaja Anu Võlma. TJA paneb inimestele südamele, et sellistest ohtlikest rajatistest tuleks kohe teada anda päästeala infotelefonile 1524. «Esmase ohu kõrvaldamiseks võiks ohtliku rajatise avastanud inimene ohuala olemasolevate vahenditega märgistada või piirata,» soovitab TJA.
Päästeala infotelefoni 1524 opereerib Häirekeskuse abi- ja infokeskus. Infotelefonile helistajalt küsitakse andmeid, mis aitavad võimalikult täpselt määrata ohtliku rajatise asukohta ja käidavust asukohas, rajatise tüüpi (nt kaaneta või katkise luugiga kaev, maa-alune mahuti, sissekukkunud kelder vms), objekti ohtlikkust hinnata aitavaid parameetreid (ava või augu sügavus ja läbimõõt) ning helistaja kontaktandmeid juhuks, kui hiljem tekib raskusi rajatise loodusest ülesleidmisega.
«Võimalusel võib helistaja edastada ka ohtliku kaevu koordinaadid, kuna see hõlbustab nii operatiivselt reageerival meeskonnal kui ka vastutaval ametkonnal täpse asukoha leidmist,» vahendas Võlma. Sõltuvalt infotelefonile 1524 laekunud rajatise ohtlikkusest (näiteks käidav koht) edastab häirekeskuse töötaja info vajadusel politseile või päästjatele kiireks reageerimiseks ning teavitab ka kohalikku omavalitsust, tehnilise järelevalve ametit, põllumajandusametit, kes selgitavad välja rajatise omaniku ning teevad vajadusel ettekirjutuse ohutuse tagamiseks vajalike tegevuste kohta. Kohalik omavalitsus jälgib ka ettekirjutuse täitmist ning saab selle täitmata jätmise korral omaniku vastutusele võtta ja rakendada omalt poolt meetmeid ohutuse tagamiseks.
Kinnistute korrashoiu ja kinnistul asuvate rajatiste, sealhulgas tehnovõrkude kaevude, veevõtukaevude, maa- aluste keldrite, mahutite jne ohutuse eest vastutab TJA sõnul alati omanik, vastavad nõuded tulevad ehitusseadustikust ja kohaliku omavalitsuse heakorra eeskirjast.
«Kinnistu omanik - olgu selleks eraisik, kohalik omavalitsus, ettevõte või asutus - peab tagama, et kinnistul asuvad kaevud ja muud õõnsused oleksid kindlalt suletud. Tehnovõrkude ja -rajatiste kaevude omanikuks ja ohutuse eest vastutajaks on üldjuhul võrguettevõte, mahajäetud ehk n-ö peremehetute tehnovõrkude ja -rajatiste kaevude puhul on vastutajaks kinnistu omanik,» vahendab TJA avalike suhete spetsialist Anu Võlma.
«Kinnistu omanik peab teadma, millised rajatised tema kinnistul asuvad ja pidevalt jälgima, millises seisukorras need on. Juhul, kui omanik avastab kinnistul ohtliku kaevu või muu sellise rajatise, kohustub ta ohuala märgistama, piirama sellele juurdepääsu kuni ohu kõrvaldamiseni ning esimesel võimalusel selle katma,» selgitab TJA. «Korrastamata ja ohtlike kaevude tõttu toimunud õnnetuste puhul võetakse vastutusele kinnistu või rajatise omanik.»